Eesti_lipp-512x326

Neoaraabikud on kõik Vikerraadio äärde, kõht sees, rind ees, selg sirge, rivvi tõmmanud ja kuulavad sel korral Tarmo Tiisleri tärisevate jalgpallikommentaaride asemel härra Presidenti ennast. Üheksakend seitse on päris korralik kombinatsioon ja olgugi, et reaalset ruumi ja võimu oma asja ajamiseks on sellest olnud marginaalne osa, on tegemist ikkagi küllaltki pika aja ja transformatsiooniga, kas pole? No hea küll, ma lihtsalt olen endiselt süvenenud vahelduseks moodsale literatuurile Eesti kuldsesse kirjandusklassikasse, keskenduses peamiselt umbes 150. aasta tagustesse talupoegade mäslemiste sündmustesse. Olgu tänatud tolleaegne eesti mees, kes ei kõhelnud elu mängu panemast oma maa ja rahva, tõe ja õiguse eest! Kaikad on asendunud moodsate sõjamasinatega, kuid kas eestlane ka muutunud on? Ei, loodetavasti mitte.

Ma ei tea, kas nii on paslik sõnada, aga kuna mul puudus heli juurde pildivõimalus( peamiselt, kuna Dubai interneti teenusepakkujad on laadimiskiiruse kavandamisel inspiratsiooni ammutanud kaamlitatist), siis tundus Toomase jutt kuidagi ohkamist täis. Jätan siinpuhul lahtiseks võimaluse, et pildi olemasolul oleks näolised väljendused põhjendanud mahaprantsavaid ohkepomme. Riigipea tundus aga mures olevat. Samas – Eestist rääkides mahuvad mu endagi lauseehitusse tihtipeale aluse ja öeldise ning kahe koma vahele paar puhke- ja ohkepausi. Aga need on sellised romantilis-unistavad puhked ja ohked, meenutused soojast vasika hingeõhust ja kastemärjast rukkipõllust, kus juuste lehvides sai hiliste öötundideni ringi silgatud nii, nagu poleks ei homset, eilset ega vaat et tänastki.

Heinamaa meenutus Raplamaalt, 2013 suvi

Heinamaa meenutus Raplamaalt, 2013 suvi

Olgu, rukkist ei oska ma siiani kaerast ja nisust eristada ning lehmaehmatus ja piimakrooksud on ainukesed lõbusad seigad, mis assotseeruvad udarakandjatega. Kuid sellegi poolest pean oma pikad käed üles tõstma ning alla vanduma – varahommikused Vormsi krääksuvaad räägud, Massu jõe kevadine vinge vool ja suveõhtused vereimejate terroriseerivad katsed katta ilus päiksesilitatud nahk inetute punnidega, on kaunis igatsemisväärsed. Mõnikord, seletades oma pooletoobistele kolleegidele, et seal kaugel perifeerias, kus maad katab igijää, kus hobukaarik on viimane sõna ja tuusamisvahend ning kus söögiks peamiselt mammutimaks ja dinosauruse saba luuüdi, on kõigest üks miljon ja natuke peale korilast, näen kuidas see informatsioon nende hallolluses teeb kõigepealt kolm tiiru ümber tolle käbiks kokku kuivanud ajuosa, kus asuvad geograafilised teadmised ja siis maandub seal osas, kus asuvad numbrid. Kuna need kaks osa paljude inimeste mõistuseraasus kunagi ei kohtu, siis nad ka ei usu, et ma tõtt räägin.

“Aga siis see riik on ju väiksem kui Kairo?”, ütlevad kõik krussjuukselised womanizerid Egiptimaalt.

Kui selle peale öelda, et Kairo pindala on 1000x väiksem, aga rahvaarv 20x suurem, siis nende vaeste nöbisilmade aju kukub viimseni kokku.

Wallah, habibti, but I swear to God, you have the most beautiful eyes in the world”, võtavad nad kena komplimendi ja väikse Allahi nimel vandumisega kogu selle matemaatika kokku.

Endise express geo õpsina on teinekord päris amüseeriv natuke torkida inimeste nõrku kohti. Ei, mina ka ei tea praegu peast, mis on Trinidad&Tobago pealinn või mis on Mauritaania rahvaarv. Aga vaidlused teemal “Siber on riik” ja “Tokyo asub Hiinas”, on kuldaväärt meelelahutus! Eriti nende julgetega, kes on enne väitnud, et nad töötavad professionaalset ümbermaailmareisijana, kuna huvituvad võõrkultuuridest ja – liikidest. Oleks tore, kui osa meie manuaalist kataks ära ka peamised väljavõtted atlasest.

No vaidle siis sellistega päevad läbi

No vaidle siis sellistega päevad läbi

Minu ümbermaailmareis on viimasel ajal olnud pigem ümberAasiareis. Lõpuks sain sõbraks Jaapani rääkivate tualettpottidega! Pidasime maha pikad vestlused, kuid sellest hoolimata ei muutunud me veel nii intiimseks, et ta võiks mu hoolitseda oma privaatsete kehaosade süvapuhastamise eest. Sest just see on see, milles need potid meistrid on. Vajutad nuppu ja klistiir on tasuta. Palju toredam, kui soolepuhastus, mida ma – endiselt rõhutatult – ei julgenud proovida, oli istmesoojendus. Selle poti peal oleks võinud terve raamatukogu läbi lugeda!

Aga Tokyos ei passinud ma terve aja avalikus wc-s end soojendades, vaid ikka ringi rööveldades. Kuna ma käisin toda linna vallutamas tõeliste pättide ja muidu lõbusate vandersellidega, ei tundnud ma end niivõrd elevandina portselanipoes, kui hiljem üksi Osakas seigeldes. Japsidega pole nii lihtne nagu kõikvõimalike teise rahvustega. Eks see ikka ole mu enda ajukäärude vahel kinni, kuid nende solvamine pole raketiteadus ning kes ikka tahab, et kogu Osaka ta peale näpuga vibutaks. Muuseas, just seesama vibutamine on näiteks äärmine jõledus ja inetuim koledus jaapanlaste jaoks. Meie keskmise näpu ilmekas demonstreerimine on Muki kaka selle kõrval. Tuulisest ilmast tilkuma kippuvat nina käisin nurga taga salaja nuuskamas, ja siis ka hästi vaikselt, et siuke kole vanaisa tuuuutnuuse sealt ei tuleks. On ju avalikult taskurätiga ninaaukudes kaevamine räige ebaviisakus! Üks tüütumaid tegevusi rahabossi jaoks oli muidugi fakt, et jootraha ei tohi jätta! See alandab jaapanlast tunduvalt rohkem kui eestlasele jotsi mittejätmine. Jaapanlasele otsa põrkamine või üldse tema asjatu katsumine, on täielikult ebavajalik. Milleks kallistada, kui selle asemele saab kummardada. Käed kõrvale ja vaade põlvedele. Mida vanem või kõrgemal positsioonil on kummardatav, seda sügavamale peab kummardama. Õnneks kogu see jalanõude äravõtmise krempel on sama mis meil. Või siis natuke ekstreemsem. Osakas veidike riidepoodides hängides leidsin ühe vahva butiigi. Keset kioskit oli lihtne ja loogiline kabiin rõivaste proovimiseks. Kabiin koosnes väikesest vaipkattega platvormist ja kahest dussikardinast, mis proovijat ümbritsesid. Kabiini sisenemiseks pidi ka jalanõud eemaldama… Ülearu palju privaatsust antut moodustis ei pakkunud, samuti ka nagu stabiilsust. Õnneks sain viimasel hetkel mingit nagikonksust kinni, enne kui oleksin läbi nende dussikardinate pesuväel otse riiulite vahele uperkuuti käinud! Oh seda häbi siis!

Aga üldiselt võib kogu Jaapani turnee võtta kokku sõnadega: “Arigato. Palun veel!”. Osaka Castle juures, otse esimeste kirsi- ja ploomiõite all, mängis üks väga osavate kätega mees shamiseni. See oli peaaegu sama transi viiv kui kogu meeleolu, söök ja nauding Tokyos. Vambolaa aasta lemmikkoht!

SIis kui me perega sashimit sõime.

SIis kui me perega sashimit sõime.

Siis kui me hästi ilusad olime.

Siis kui me hästi ilusad olime.

Siis kui me Tokyo Toweris käisime.

Siis kui me Tokyo Toweris käisime.

Siis kui me leiba luusse lasime.

Siis kui me leiba luusse lasime.

Siis kui jaapani koolinoored inglise keelt tahtsid praktiseerida.

Siis kui jaapani koolinoored inglise keelt tahtsid praktiseerida.

Vabateema.

Vabateema.

Perepilt

Perepilt

Teine aastaüllataja laureaat kategoorias “Uustulnukaterünnak 2015” oli Taipei. Pisikese saareriigi Taiwani pealinn suisa ehmatas oma kõrge hapnikutasemega. Tavaliselt Aasias ringiluusides ründavad minu idüllilises heinamaa päiksepaistes üles kasvanud printsessi organismi kohe kõikvõimalikud ebamugavused. Suurest niiskusest ei taha enam nina õhku sisse ega välja lasta, pea ei taha muud kui ainult valutada ja üldse on selline virrvurr olla. Aga Taipei oli võimas märk erandeid kinnitavatest reeglitest. Olgugi, et põhimõtteliselt Hiina, on see koht kõike muud kui Hiina. Üks osa minu tööst on pidev kultuurilooline uurimustöö,eksole. Iga päev tööle minnes, antakse mulle 300-500 katsealust, kelle põhjal filtreerida antud kultuuriesindajatele omaseid tunnuseid, kombeid, teha tähelepanekuid. Tulemuste võrdlemine ning täiendamine toimub katselabori tagumises osas, milleks on tavaliselt lennukiköök ehk galley. Uurijate grupp saab kokku, võtab ette söögi ja hakkab tutvustama teenindusaegse kultuuriuuringu tulemusi. Hiina lendudel kuulub uurijate põhivarustusse ka pesulõks, millega tuleb kõigepealt nina kinni panna, sest muidu halvab lehk, mis on segu müstiliselt halvast juustuhaisust, kahlastest teedest, mida tarvitatakse umbes 15 aastat pesemata termostest ja muidugi kiirnuudlitest, mida luristatakse nii, et tahaks kinni toppida lisaks ninaaugule ja kõrva sissepääsud, kõik meeled. Hiina lendudel pole uurimisgrupil tavaliselt aega ka pikalt juurelda tulemuste üle, sest Hiina reisija vajab pidevalt midagi. Näiteks wc suitsetamist, järgmist portsu nuudleid või lihtsalt tähelepanu. Pärast lende näeb lennuk välja nagu Guanzhou tänavaturg – maast laeni räpane ja räsitud. Taiwani inimesed seevastu on oma olemuselt sarnased jaapanlastele. Terve pikk teekond valitseb õhusõidukis haudvaikus, tagasihoidlikkus, viisakus ja austus . See niitis ka kõige kogenumate vaatlejate üllatuspiirid. Ja täpselt nii nagu Hiina reisijad dikteerisid meeleolu Hiinas, nii ka Taiwani reisijad tutvustasid kohe, milline saab olema Taipei – puhas, viisakas, sõbralik ja aupaklik. Vambolaa aasta reisisoovitus!

Kui teel Hiinasse küsib kolmesaja üheksakümne teine reisija kiirnuudleid..

Kui teel Hiinasse küsib kolmesaja üheksakümne teine reisija kiirnuudleid..

Vahepeal lasti Vambolaa ka korra-paar kodukäima. Meeliülendav tunne, kui Eesti Õhu lennukipardale astudes saab hõigata. “Tere!” ja kõik on mõnusalt provintsilik selle sõna parimas võtmes. Tore asi Eestis käimise juures on see, et alati on seal olla hea. Enamasti on seal on sitt ilm ja kogu aeg nii kiire, kuid see morjendab ainult nõrkasid. Otsatu ja ääretu kehv suusailm annab imelise põhjuse ja VÕIMALUSE olla peidus kuskil sügavas kohvikoopas ja hästi palju rääkida. Ja seda, et Vambolaa lisaks salmikusse kirjutamisele tahab rääkida ja kohvi, on kõikidele Raplamaa siilidele selge. Kui saaks sabast kinni kõikidel nendel uutel vingetel trendi- ja mitte trendikohtadel, oleks töövõit veelgi suurem. Kuid samas iga loll teab, et suva see venüü, peaasi on ikka kamraadid! Ja nemad on mul ilgelt head!

Üks lempareid sõpse!

Üks lempareid sõpse!

Siis kui Kaisal oli Freia asemel kõht.

Siis kui Kaisal oli Freia asemel kõht.

Siis kui me Mailis Elton Johniga paadimatkal käisime.

Siis kui me Mailis Elton Johniga paadimatkal käisime.

Siis kui mu peaagu tütar sai kaheksa.

Siis kui mu peaagu tütar sai kaheksa.

Siis kui Raidol igav hakkas keset pilti.

Siis kui Raidol igav hakkas keset pilti.

Siis kui me Viinistul rahvusvahelisel kõrvavenitamisvõistlusel essa koha saime

Siis kui me Viinistul rahvusvahelisel kõrvavenitamisvõistlusel essa koha saime

Siis kui me Araabia perega sulistamas käisime

Siis kui me Araabia perega sulistamas käisime

Vanderda on vahva. Vanderdada ei ole kunagi igav, ei ole kunagi monotoonne, ei ole kunagi rutiinne. Ülevanderdamine seevastu võib olla küllalt salakaval. Ta hiilib nii vaikselt, vargsi ja vagusi vahib kaugelt ja kui seda kõige vähem oodata, ründab ta, sarved ees, otse oimusagarate vahele. Ja sa ei tee muud, kui vaid küsid endalt : “Miks?!”. Selmet olla kohukeste mägede ja Vana Tallinna jõgede kaisus, rebib pime ja väsinud öö su otse rindejoonele, kus tuleb tundide kaupa võidelda kangekaelsete Tömpadega, lasta oma organeid raputada rasketel turbulentsidel, mis toovad veel nädalataguse kotletimaitse kuskilt maopõhjast kurku, ja kõikuda kuskil uskumise ja uskumatuse vahel, kui tasakaalu aitavad hoida ainult veel viimse piirinini pinguletõmmatud turvavööd. Neid tõelisi hirmuhetki ja vastukallutamisi on viimasel ajal mõtlemapanevalt palju olnud. Eriti mõtlemapanev on see, missugused elektriimpulsid nendel hetkedel kehast ja mõistusest läbi käivad ja missuguseid mõttelende ja tummasid palveid nad toodavad. “Ei, mitte täna”, “Miks ei ole täna veel see õige päev?” Kui see küsimus ka ei sunni üle vaatama oma sügavaid soove, tahtmisi ja unistusi, siis mis veel seda teeb?

Lehmaehmatus. Mõnikord tuleb.

Lehmaehmatus. Mõnikord tuleb.

Sellistel puhkudel on jälle astutud teokiirusel kukesamm, olgu see karuteene või mitte, lähemale VAJADUSELE hakata kas või kirikurotiks, aga  isamaal. Eestlaste loomne sõnavara ja veel loomsem ISELOOM (ja ise olen ka loom), on aus kvalititeedimärk meie loodusrahvuslikust uhkusest, kas pole? Ja selle peale mõeldes, ööd läbi pealpool pilvi rappudes ja Kärna-Ärnidega võideldes, tundub see tõik veel eriliselt romansilõhnalisena. Suveks koju 2015? Suveks koju 2015!

523336_3799312454363_341976274_n

Millal veel, kui mitte täna mõelda veelgi rohkem kodu, oma juurte, päritolu ja kasvu peale? Sest siin meil on ainult igav liiv ja tühi väli…

Igav liiv ja tühi väli.

Igav liiv ja tühi väli.

Estofiligraansed tervitused Vambolaalt,

Parkinson Pictures mänädzär.

Parkinson Pictures mänädzär.

Advertisements

“Kuule, anna viis doltsigi!”

snairobi_map

Ma olen kogu oma teadliku elu imetlenud inimesi, kes oskavad niisama vooluga kaasa minna ja igasugustesse põnevustesse sattuda. Koligu nad võõrsile või mingu reisil olles lihtsalt kellegi suvalisega ühes, aina juhtub nendega igasugu seiklusi kategooriast “Mida rääkida oma lastelastele?”. Aga mina, heledapäine rõõmurull, kes siiani usub jutte sellest poisist, kelle käed olid niivõrd pikad, et saapapaela sidumiseks ei pidanud ta selgagi kummardama, ei saa endale lubada võõrastega kaasa minemist. Vahin ainiti taeva ja usun iga kõverat juttu, mis kaasteeline, pahatahtlikult või – tahtmata räägib ja lõpetan kuskil tundmata kohas. Aga täna oli päev, kus toimus põhimõtteline muutus.

Ma ei tea õigupoolest Keeniast ega keenialastest mitte suur mõhkugi. Kui geniaalsed-keenialased nad on, mis nad nendest valgetest peanuppudest arvavad, kas neile meeldib mu käe pealt võtta kell ning panna see enda käe peale, või veel parem hea raha eest kellegi teise kämbale, ja käekott kogu sisuga, või neile meeldib niisama vaadata, kuidas see hele tükk nahka, kaks sinist silma kest näolappi kissis, mööda longib. Ja mõnikord ma unustan üldse ära, et on mingid nahavärvilised erinevused, olgugi, et siin, Mustal Mandril, olen küllaltki massist eristuv, olgu ma südames nii aafriklane kui tahes.

Selle pika pilvete lõhkujate keskel elamise vältel on peamiseks sealt väljasaamise rõõmuks törts värsket õhku, võimalus koivad sirgeks sirutada ja mõned kerged kepsutused teha ja toidupoest kõik head ning värsket koju tagasi maiustamiseks varuda. Ei olnud ka täna erand. Siin, Nairobis, peaks ju olema kõiksugu melonit ja mangot ja avokaadot ja muud manti, mis on ekvivalntne suvel koduaiast korjatud maasika magususe ja sellest tekkinud rõõmuga.

Aafrika linnad pole nagu Euroopa linnad. Siin on pehmelt öeldes kaos, kõik kulgevad kuskil, autod kulgevad omas rütmis, suunas ja soovides, inimesed ja loomad nende vahel, peal, sees, all või ümber. Kuskil on mingi kõnnitee ja samas on see üpris mittevajalik, sest kogu liiklus, olgu selleks kondi või tavalise mootoriga, kulgeb ikka peatrassil. Naistel on lapsed peas, süles, seljas, poekraam sõrmede otsas, koduloomad seelikusabas ja mehed uhkelt kaks sammu ees kämblad taskus.

Astusin minagi nagu õige kohalik läbi hotelli trellitatud, tabaluku ja püssidega turvameestega piiratud väravate, otse Aafrikasse. Toidupoodi otsima. Teadsin, et see on kuskilt paremale ja siis jälle vasakule ja selle nimi algab N-tähega. Ei saanud korra köhidagi, kui juba oli väledalt mingi armuline härra mu kõrval. Ja oh, ei, siit ei tule seda lugu, et sõbrad, ma nüüd kolin südameprintsi leidmise asjaoludel Keeniasse! Uus tutvust tegev teispool keskiga positsioneeriv härramees puuris,  kuhu ma lähen.  Vastasin hoogsalt, et supermarketisse. Rumal mina! Oleks võinud öelda, et otsin hotelli, mis mu selja taga asus.  Mees pakkus, et ta eskordib. Vaatasin armulisele härrale otsa. Tema nõgimustas näos oli paar kolletanud hammast, nende ümber natuke krussis karva ja kaks eriliselt tuhma, kaetunud silmanupukest, millest üks vaatas hõbedat ja teine vaske, kokku vaatasid aga kulda. Sel ajal kui üks silm otsis minu näost vastust, uitles teine korra ümber nurga, siis taevaavarustesse ja siis väikse ringiga jälle seda esimest silma, mis jätkuvalt vagusi paigal püsides teada soovis, kas neiuga võib kaasa hulkuda. Otsustasin, et täna on ilus päev, las siis armuline herr näitab, kus see pood ka asub. Tegelt ei tulnud piisavalt kiirelt lihtsalt mingit luiskelugu, ja massi ära kaduda ainukese valgena poleks vist kõige parem plaan.

Härra tegi kohe selgeks, et tema on doktor ja tahab intelligentset vestluspartnerit. Ma oma peas korraks enda IQ üle aru pidades küll pidin alla vanduma ja mõtlesin, et see mees valis küll vale inimese. Aga lõppeks jääb ju kaaslase valida, kus jookseb piir intelligentsi ja muidu targana näiva jutu vahel.

Kui mõne aja pärast sai selgeks, et hele tükk nahka on kohale tulnud kaugelt lumemaalt ja tema isa on eskimo, ema aga ei keski muu, kui jääkaru, küsis mees kohe, mitu mustanahalist meil Eestis on. Mulle peale Abduli, Dave’i, Monika ja ühe perekonna Raplas ei tulnud kedagi meelde! Küsimuse peale, kuidas me neid seal igijää ja lumiste tippude maal kohtleme, ei julgenud ma miskit väga paotada. Ütlesin, et väga hästi. Abdul ju linnavolikogus, Dave laulab südant ja lund sulatavaid palasid ja Monsat pole ka keegi nagu torkinud. Armulise mehe ümber nurga piidlev silm lõi särama ja rääkis kõike head och paremad eurooplastest ja nende neegriarmastusest. Ma ei hakanud nendesse poolesajandi kaugustesse neegritrendidesse laskuma. Veel jutles mees sellest, kuidas ta on tegelikult Zimbabwe pealinnast Hararest. Meie side muutus kohe veelgi tugevamaks, sest on minu suugi seal matsunud ja jalg tatsunud! Iga viie meetri tagant ma peatusin ja nendest kõveratest silmadest kontakti otsides, uurisin, et oota, kus pool see pood nüüd on. Kogu aeg oli see järgmise nurga taga. Takkajärgi tarkusena eks ma nüüd mõista, et see oli taktika natukese aja võitmiseks, et valget sinisilma natuke kauem oma nukrate eluoludega kurssi viia.

Olime jälle järgmisel nurgal ja mees ikka ei jäta küsimust, et kuidas meil Eestis haridussüsteem on, mis klassid kohustuslikud, mida kaunis preili siin Nairobis teeb. Ütlesin, et olen professionaalne reisija. Lihtsalt reisin. Selle peale arvas mees, kes oli mu otse hotelli tagant niiöelda üles korjanud, et eks ma ikka stjuardess olen. Ma mõtlesin natuke selle peale, aga enne kui mõte mõeldud sai, kuulsin juba enda lollakat häält ütlemas, et olen ajakirjanik ja siin Nairobis sõpradel külas. Nood minu ettekujutatavad sõbrad, kas teate, on kõvad kohvisõbrad ja proovivad keenialaste geniaalseid kohvitegemisvõtted ka Eestisse importima hakata. Ja tulin neid intervjueerima. Mees tundus sellega rahul olevat, kuigi nüüd ta teadis, et ida euroopa ajakirjanik on paljas nagu püksinööp ja sealt käekotist jänku kombel varandust välja ei sikutata. Aga eks me mõlemad teadsime, et sellest hotellist tuleb supermarketit iga päev otsima umbes 15 stjuardessi ja jääb lootus, et kirjanikupreili ikka väikestviisi luiskab ja oma käekotis tegelikult triljon sada must miljonit shillingut kannab. Veel parem – dollarit!

“Näe seal ongi Nafnifbsoegegkdsvgnsegttttt!”, ütles mees, viidates sellele N-tähega poele.

“Kuule, ole täitsa, viska viis, ja tanks täiega”, ütlesin talle. Oma mõttes kolas see rohkem : “ Noh, siuke heasüdamlik päss olidki või? Kus siin trikk on?”

Ja trikk tuli.

“Mina olen doktor poliitilistes teadustes. Saad aru, ma olen doktor”, ja need ristivaatavad silmad otsisid minu noogutust või heakskiitu või midagigi, mis annaks märku, et mulle on see info ajusse jõudnud. “Ma kasvasin üles Harares, olen elanud Nairobis alles 2 nädalat. Meie kodus oli suur mäss ja paljud inimesed said surma. Mina ja mu pere olime sunnitud põgenema”, seletas mees rahutult kohapeal tatsudes. “Me tulime Nairobisse ja me pidime siia elama jääma, aga meile ei väljastatud luba. Me tahtsime minna täna bussiga Kampalasse, sealt Luandasse ja sealt läbi meie kristliku organisatsiooni jumala abiga Euroopasse”, nuuksus armuline herr. “Euroopasse?”, kordasin oma mõttes nagu see oleks ainuke fraas mis ta öelnud oleks. Mõtlesin, et millega see nüüd päädib – kas pean kohe isale helistama, püss ajudel, ja musta mehe perele meie kodus toa broneerima? Ja kaks nädalat siin elamist on nii selgeks teinud iga supermaŕketi asukoha?

Mees jätkas: “Me oleks täna bussi peale saanud, aga meil ei olnud seda raha. See maksab 40 USD.” Töötlesin seda inffi oma palavusest ninaaukudest välja voolata tahtvas ajunatukeses. Seisime ikka veel Nfsfabaaskajfasfheufff poe ukse ees. Jubedalt sügelesin juba sinna sisse pääseda. Vastasin meie ilmselgele vihjele: “Armas mees, aitäh, et sa nii lahke oled, ma olen kindel, et jumala abiga saad sa selle raha!” Hakkasin juba samme jätsi poole suunama, aga kõrversilm ei jätnud: “Ma käin tänaval ja räägin oma lugu, et keegi hea hing meid aitaks.”

“Ja ma soovin sulle tohutult palju edu selles”, vastasin.

“Ma käin tänaval ja räägin oma lugu, et keegi hea hing meid aitaks”, kordas mees nagu ma olen mingi kapsauss, kes midagi ei mõista.

“Jumal õnnistagu sind”, vastasin heasüdamlikult.

“ Kuule, viska viis doltsigi!!”, ütles nüüd mees nüüd juba otse ja omadega.

Keerasin ümber, lehvitasin, tänasin teda ja ütlesin, et tead, Eesti Ajakirjade Selts pole mulle juba tükk aega mitte punast krossigi maksnud, olen vaene nagu kirikurott ja lähen poodi vargile nüüd, tsaupakaa!

Olgugi, et ma olen terve elu neid inimesi imetlenud, kes voolu ja kõõrdsilmadega kaasa ujuvad, ei saanud mina oma kogemusest mingit tolku. Pood oli kraamist tühjaks ostetud, Keenia ega Zimbabwe kohta targemaks ma ka saanud polnud. Ainuke asi, milles ma veendusin on see, et olgugi, et mälu jääb järjest nõrgemaks, siis suust suitsu välja puhumise oskus aina kasvab – lasen puusalt igast kõverjuttu suust välja, maskeerun täna ajakirjanikuks, homme halastajaõeks, ülehomme Printsessiks! Ja see, et ma ikka veel ihnuskoi olen ja küüned enda poole hoian – see ainult tõstab mu kvaliteeti! Ja teile, mu noored sõbrad ütlen ma, et kui te ei taha, et bussipiletist rahhi puudu jääb, siis tehke tööd ja nähke vaeva. Muidu tuleb armastus. Hakuna matata!

dnews--1371--does-space-travel-make-you-stupid--large.thumb

Just another Vambolaa’s complaint.

(15/10/14 Glasgow, šotimaa. Või siiski Ühendkuningriigid?)

On oktoober soe, siis tuleb pikk talv ja külm küünlakuu. (Eesti vanarahvas)

On oktoober soe, siis tuleb pikk talv ja külm küünlakuu. (Eesti vanarahvas)

Jalutan Glasgows mööda Clyde’I jõe kallast, kuni leian end imekaunist pargist. Kand ja varvas, varvas ja kand, päkkade alt lööb lausa sädemeid. Samm on pikk, väljahingamine tundub ajaraisk – tahaks kõike seda värskust sügavale kopsudesse talletada. Kõik vahrtad on selleaastase värvivahetusega toime tulnud ning suisa viirastuslik tundub kogu see kirev mäng. Huvitav, kas igal toonil on ka oma nimi?

Vahtrad vahetavad värvi.

Vahtrad vahetavad värvi.

Pargi keskel jalgpalliväljakul madistavad kümned mudilased selle aasta viimaste sügiskiirte all, värvilised lehed lendavad kahte lehte kiledate naerukilgete kajas. Mõtlen, kas minu väiksed nööbid kodus ka praegu õues trööbledavad, või on neil praegu tähtis tunnikontroll koolis, või õnnis uni lasteaiavoodis? Kas nad ikka teavad, kui palju ma nende peale kogu aeg mõtlen? Kas nad ikka teavad, kui tõsiselt ma mõtlen oma Skype’i teel hägusest pildist edastadud igatsussõnumeid?

Minu nööbid.

Minu nööbid.

Enne, kui mu passimine jalgpalliväljaku ääres kahtlustäratavaks muutub, keeran nina jälle kõnniraja poole, valin suvalise teeotsa ja hingan veelkord nii sügavalt, kui torusse mahub. Kondimootor töötab täiel võimsusel, kuid mõne aja pärast blokeerivad kitsast rada kaks teineteisele toetuvat, samuti kaunist viinakuu ilma nautima tulnud soliidses eas inimest. Aeglustan sammu ja valin oma järgmiseks uurimisobjetiks selle väärika paari. Kuigi on küllalti tavapärane kolmapäeva pärstlõuna, on vanahärra daamiga jalutuskäiguks selga valinud täiuslikult pressitud viigipüksi, tema kingade vikisitud läige peegeldab tagasi iga sellele langeve päiksekiire. Mehe halli pead reedab soni alt väljapiiluv juuksetutt. Tema sirge selg, kindel samm ja tugev käsi toetab sellele nõjatuvat ilusasse sügismantlisse ning kübarasse peidetud abikaasat. Kui nad minu ees peatuvad, et koos kihistada kahe väleda orava käbikakluse üle, paistavad nende nägusid ehitavad arvukad kortsutriibud. Nendesse on peidetud terve varandus, ohtras koguses elu, võlu, valu. Terve tee nad ei räägi midagi, aeg-ajalt lihtsalt peatuvad, vaatavad, puhkavad, kallistavad ja liiguvad edasi. Mul tekib kohutav tahtmine astuda ligi, uurida, kuidas elada ja taluda koos kaks korda kauem, kui mina üldse elanud olen, ja ikka nii vapralt toetada teineteist igal sammul, valikul ja otsusel. Kas see on lihtsalt selle sajandi hirm või kartsid nemad ka? Ja veel mõtlen, et huvitav, mida vanaema ja vanaisa teevad? Kas võibolla loeb vanaema pregu kõva häälega ajalehti? Vanaisa silmad on juba maailma uudishimulikust vaatamisest väsinud ja nüüd lasevad kõrvadel kogu info vastu võtta. Või jalutavad nad koos Raplasse poodi? Või tögavad nad niisama teineteist suurest igavusest? Või äkki hoopis nad riisuvad või kuivatab vanaema mulle õunu või talveks teed? Iga päev siin, Dubais, teekapp avades ning kosutades end tugevamaks või rahulikumaks pärnaõite, köhast priiks nurmenuku või viirustest vabaks saialillega, tänan iga lonksuga vanaema nobedaid näppe ja lahket meelt. Otsustan saata neile postkaardi ja rääkida vähemalt, mida mina teen. Kui peale mu manöövrit kuldsest paarist kaugenedes kõnnib vasti härrasmees nelja husky koeraga, siis tekivad mul tõsisest hüpoteesid selle kohta, mis mõistumänge elu siin minuga praegu mängib. Kahe tunni jooksul saan läraki-läraki näkku hingematva igatsuse elukestva sügisilma järgi, ahistavad mõtted, et mudilased, veli ja sösar, ema ja isa, vanaemad ja vanaisa ja kõik nad teised , on virtuaalsed tegelased e-kirja kastis või telefonitorus, selmet, et olla päris ja siis ja kohe, kui tunnen,et tahan, see tähendab – kogu aeg.  Ja need koerad – seda teate te isegi, kui väga mu hing ihkab neljajalgset seltsilist. Kõik need igatsused on seotud ainult ja ainult minu enda valikuga elada teispool ilma. Kannatust, andke mul veel veidi kannatust!  Ja siis hiljem natuke veel! Being away from people you love is difficult on good days and impossible on bad ones.

...

  To be continued…

Sinust lihtsalt ei olda NII väga huvitatud

Mõned nädalad tagasi istusin õhtusöögilauas meesterahvaga, kes ühel hetkel jäi kole vaikseks ja jõllitas mulle ainiti oma suurte eksootiliste silmadega otsa. Elu nägemist murekortsuiliseks tõmbunud otsimikku kokku voltides ja vagusi mind kõõritades, käis ta ootamatult välja steitmendi, et ma olen naine, kellele on raske meelepärane olla. Punkt . Selline korralik suuline kõrvakiil. Olin terve õhtu valge veini pudelist musta huumori julgust ammutanud ning täielikus sõiduvees, sest tundus, et amüstantne ja huvitav polnud ainult mul endal. Too arusaam on tihti muidugi petlik. Eriti minusugusele, kellele on naljakad ainult enda anekdoodid. Aga säärane kainestav märkus tekitas analoogse tunde või tunnetejada, kui diskol terve õhtu oodatud parima loo järgi pööraselt rokkides pannakse tuled põlema. Karjuv ebaõiglus! Ma polnud isegi kindel, kas taolisele hirmsale etteheitele üldse mingit valgustust ka küsida oleks paslik. Või pigem, kas mul enda heaolu silmas pidades seda kuulda on vaja. Kuid külajuttudest olin kuulnud, et kõrvakiiludest, olgu need verbaalsed või füüsilised, on võimalik palju õppida, kui aga ainult julgus ja uhkus lubab. Ja pealegi õhtuse seebikani oli veel mõned tunnid ja aeg tuli kuidagi ju parajaks teha.

Minu kosmiline külgetõmbejõud on siiani meelitanud mu ellu küllaltki verbaalse puudega vastassooesinjadaid, arvatasti tasakaalustamaks mu enda sõnalist kõhulahtisust. Statistiliseski mõttes tunudub mulle, et enamasti figureerivad pikajutumehed ainult unedes ja pildiraamatus, mistõttu tuli mul jälle leppida kõigest tsitaadiga. Seekord kolas see umbes nii : “ Vaata, kui kõrgele sa oma lati oled ajanud.” Ei saaks öelda, et mees rumal on. Ja tal polnud isegi aimu, KUI kõrgel see tegelikult on. Kuid miks ma peaks leppima millegi vähemaga kui liblikatega kõhus?

Esimene spotaanne mõttepilt mu peas oli Erki Nool, kes hüppab kenasti teibaga iga naise latist üle. Selline veetlev ja väle, natuke kättesaamatu nagu too härrasmees on. Teine mõte oli aga, et tuleb minna koju ja guugeldada, miks on naistele rakse meelepärane olla, võttes snitti kolleeg Samathalt, kes pärast Pekingi lendu, ise veel ühe jalaga lennukis olles, haaras telefoni ja püüdis netiavarustest leida vastust küsimusele, miks hiina inimesed nii kummaliselt haisevad. Selgete viidete asemel hiinlaste lehale, oli Internet täis “rassistlikele” küsijatele suu pihta löömist. Sama löögi said ka tutvumisportaalide foorumides korduvalt murelike meesterahvaste poolt tõstatatud naiste emotsionaalse rahuldamisega seotud jutujärjed. Kuidas te siis aru ei saa, et naine ei tea, mida ta tahab, aga ta tahab seda kohe!

 

Kõrgest latist ja igavikulisest vastusteta appikarjest, kuida ikkagi naisi mõista, on kirjutatud sadu raamatuid. Ma pole ühtegi neist lugenud ja suure tõenäosusega ei pea neid lähitulevikus ka kohustusliku kirjanduse nimekirja panema. Küll aga ma tean mitmeid asju, mida naised EI taha – musti sokke, õrnadel hetkeldes ühe silmaga jalgpalli vahtimist, meeste poolt oma isiklike asjade peitmist paremini kui Copperfield, valikulist taju ja mälu näiteks tähtpäevade suhtes ja…enda vastu aus olla. Järjekordsed John Smithi ülikooli sõltumatud uurijad on tõestanud, et erinevalt õrnast soost, on mehed lihtsad tegelased. Ja naised on nende elu veel lihtsamaks teinud – meiega võib lõpmatuseni igasugust tsirkust teha, sest me  pole mitte kunagi valmis endale tunnistama, et meist lihtsalt ei olda nii väga huvitatud. Mehed isegi ei pea leidma ettekäänet, miks sõnumile vastust ei tulnud või miks see sünnipäev ikkagi ära unustati. Naine teeb kogu töö ise ära!   “Tal on praegu tööl nii kiired ajad” või “Ah tal seal vanemate juures maal on jube kehv levi” või “Ta käis poistega ju väljas, muidugi tal läks meelest helistada”. Kuid tõsiasi on see, et tegelikult läksid arvatavasti need sõnumid konkurendi telefoni ja kes kõikide silmarõõmude sünnipäevasid ikka jõuab meeles pidada? See pole üldse mõni järjekordne kõiki mehi samasse purki suruv naiste loba, vaid lihtsalt üldistav ja illustreeriv näide, kui paindlikud on naised meeste suhtes, kelle nad kõikide teiste seast välja on valinud. Naine on valmis pikad miilid ette võtma, et veenda iseend, ja tavaliselt asjasse põhjalikult pühendatud sõbrannadest fännklubi, kes vastavalt vajadusele kiidab takka või ässitab kallale, et meie poolt sügavale südamesse haaratud mees võtab meid täpselt sama tõsiselt kui meie neid. Sellises staadiumis naine läheb igal õhtul magama ja peas on korraga avatud umbes 45252 brauserit. Enamustel nendest ostistakse vastuseid ja ülejäänutel vabandusi. Tunnistamine, et me oleme lihtsalt üks ajaviide, on aga nii ilmvõimatu, et võideldakse viimse higipiisani .

Ja siit algab järgmine probleem. Kõik need läbi kammitud brauserid sulgetakse ja saabub hetk, millal preili on nõus väikeste sigadustega, sest kuidas sa ikka lased oma unistuste printsil niisama uitama minna. Parem lõputu õnnetus, kui õnnetu lõpp. Iga inimene on univeraalne eksole, mind ja sind ja teda on ainueksemplar. Küll aga on kõikidele on emapiimaga sissejoodetud ja DNAsse kodeeritud et me tahame olla vastassoo (või olenevalt orientatsioonist samasoo) tarvis võluvad ja kaunid. Ja isegi, kui me oleme kätte saanud selle tõelise peaauhinna või isegi lihtsalt natuke suurema nurkademängu võidu, tunneb enamus meist ikkagi vajadust lotot edasi mängida. See valik on tavaliselt sooneutraalne ja osavaid Bingo õhtuid peavad nii nemad kui nemakesed. Mõne Bingod toimuvad mitu korda nädalas ja sõbrad patsutavad ainult õlale, kui vastu rinda taguv pereisa oma kodus ootavast südamedaamist ülivõrdes räägib ja samas ikka võõrast korterist kirehoos nurka visatud t-särki taga otsib. Või siis need kaabakad, kellel alles siis piinlik hakkab, kui kainus majja saabub (kõik see info on siinkirjutaja mälusoppidest ja mitte ajalehest loetud). Eriti ohtlik sihtgrupp on siinjuures needsamad krooniliselt väikeste põrsatsemistega leppijad. Nad on oma “peaagu võidust” nii võlutud, et usuvad kas või, et maakera on kandiline. llustratsiooniks võiks vesta loo, kuidas mu hea sõbranna terve aasta ühe toreda noormehega aeg-ajalt kohtus, enne kui neile sattus peale härra tüdruksõber, kelle olemasolust polnud veel varem juttu olnud. Sõbranna tegi sääred ja kustutas mehe kontaktid, aga tüdruksõber on õnnelikus suhtes edasi mehega, kes “ajas häguse peaga ta teise tüdrukuga sassi ja kogemata magas pruudi asemel naisega, keda ta tol peol “esimest korda” kohtas”…

 

Toosama säravate, sügavate silmade ja volditud otsmikuga noorhärra oli vahetult enne oma lajatust küsinud, mis on minu jaoks petmine. Seda arvatavasti minu suurte ahhestuste peale, kuuldes tema väga suurest taluvuspiirist ja võimsast andestamis – ja unustamisvõimest. Umbes sellisest nagu sõbranna armukese pruudil. Minu väga konservatiivse arvamusavalduse ja mõnevõrra radikaalse ja üle keskmise traditsioone austava paarisuhtesse suhtumise peale, arvaski nöbisilm, et küll mul on ikka kõva loomus ja raske leida keegi, kes mõistab minu meele järgi olla. Kuid äkki siit ongi võimalik tuletada üks korralik printsiip, kuidas naiste heade ja ustavate poiste nimekirjas püsida ehk kuidas neile meelejärgi olla (Muuseas fyi sinna listi pääsemine ei tähenda ei sussi alla sattumist ega igavaks kodukanaks muutumist, vaid seda, et daam hindab veel kõrgemalt poiss-sõbra väärtust ja väärikust) Koos õues hulkudes või minu pärast kas või supermarketis vanilje ja shokolaadiga kohupiima vahel valides, ei taha korralikud tüdrukud kogu maailmaga flirtida. Loomulikult leiab iga endast lugupidav pruut võõralt kelmilt tulnud silmapigutuse väga meelitava, kuid tavaliselt sellega kogu fantaasia piirdubki. Veel vähem tahab pruut näha, kuidas ahvatlustemaailm kaaslase käevangust vägisi kuskile meeletult huvitavasse keerisesse imeb. Selmet ihkab neiu hoopis oma peigmehe, kes on neist teistest ööklubis jorisevatest lorudest palju seksikam, intelligentsem ja loomingulisem, turvalist kätt ümber oma piha ja tunnet, et ma olen “off the market” ja selle üle kohutavalt õnnelik. Ei, naine ei vaja kogu aeg sõnalist kinnitust sellest, kui ilus ja tark ja osav on. Talle täiesti piisab, kui ta seda lisaks austusele tunnetab. Ja kui selle tunnetamiseks põhjust pole, siis hindab ta ülekõige mehelikku julgust. Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes erutuks 35-aastaste siiani põlvini puberteedi meres suplevate matsode peale, kes haaravad igast seelikusabast, nagu see oleks maailmas viimane. Pigem on äärmiselt veetlev mehelik julgus öelda, et ma lihtsalt pole sinust nii väga huvitatud.

Olen vist sündinud valel sajandil, kui mind peetakse raske iseloomuga liiga nõudlikuks pirtsutajaks, kui ootan kaaslaselt sama suurt pühendumust, austust ja ustavust nagu ma ise olen valmis andma. Minu maailmas on kaks varianti – ole truu või ole julge ja ütle, et ma lihtsalt pole sinust nii väga huvitatud. Kui mehed on nii lihtsad olendid, siis peaks ju kerge olema nii lihtsalt asja öelda?

 

Kolm kuud möödas ja midagi tarka ikka öelda pole.

Yalla!

Yalla!

 

Tulin täna üle pika aja oma kodukohvikusse All the Perks. See koht on võlutud! Pistsin arvuti igaks juhuks kotti, sest tean, et siin kohas ei pea inspiratsiooni ootama, siin leiab ta mind kohe ise üles. Arvasin, et laisa hommiku saateks kraban lihtsalt kohvi, Gulf Newsi ja kui viitsimist, siis kriblan kiirelt valmis mõned samuti inspiratsiooni  juba pikemat aega ootavad kirjatükid (vähe kaalukama tähendusega kui see amatöörlik sota-puta siin). Kuid sain ma vaevalt maha istutud, kui lükkasin klapi kõrva ja Raadio Tallinna kassetimängijasse, sest olugi, et kohvik on tore, muusikavalik on siin üle keskmise halb, ja kolas Vaiko Epliku uus ja tõeliselt tore laul Juuliast. Ja samal hetkel loen rõõmusõnumit otse Norrast, et Pille viisk viib Viljandist Vormsi ajal, kui paljude teiste toredate ja mittetoredate inimeste teed sinna viivad. Selline kokkusattumus! Sest Vaiko assotseerub millegipärast alati Pillega ja Pille selle süütundega, et ma oma ainukese fänni nälga olen jätnud. Nii, et ma ei teagi kas see on Perksi kohv või Kirkenesi kunn Lauri ja Viljandi printsess Pille, kes tegelikult võlutud on!

Work in progress

Work in progress

 

Võibolla tuli kuskilt selline salapärane tung maha istuda ja natuke kritseldada ka sellest, et kalendrisse vaadates leian, et jälle on kuupäevaks 26, ja mitte, et ma iga siinoldud kuud tähistaks nagu emad oma beebide igakuist sünnipäeva, kus tordid ja kingitused on kohustuslikud, kuid mingi kelluke iga kord siiski tiliseb. Kakskümmend kuud ehk aasta ja kaheksa kuud tagasi ( kõlab umbes nagu vangisitumine, kus loetakse päevi vabaduseni, kas pole?) elasin ma viimaseid minuteid oma Välja Villas, ootasin Pariisi ja sealt edasi Dubai lendu, ning elasin igati mõnusat ja keskmist eestlase elu, juues nädalavahetuste hommikutel sõbrannadega rõdul kohvi ja õhtuti veini, ärritudes liigselt poliitiliste otsuste, bensiini hinna tõusu ja järjekordse ebaõnnestunud Bingo kolmapäeva üle. Ja ma teeks seda siiani arvatavasti, kui Emiratesi värbaja oleks arvanud, et noored entusiastid peavad ikka pigem koolis edasi eksperimenteerima ja trajektoorile Tallinn-Tabasalu-Tallinn jääma, mitte Tallinn-Dubai- …- …-….-….- Tallinn ringi undama. Mõnikord on ju täitsa vahva sellised lõbusad mõttemängud, et miks oleks, kui poleks..

Eks see oli mu näkkugi kirjutatud

Eks see oli mu näkkugi kirjutatud

Olgugi, et viimasest läkitusest on möödas on mitmed-setmed kuud, pole ma endiselt veel “Keenias kaelkirjakuid näinud, Rio de Janeiros Copacabanna rannas päevitanud, Tokio rääkivas WC-s hommikupissinud ega Torontos Niagara kose juures pilti teinud.”  Ja sellest pole üldse lugu ka. Sest graafikujumalad on mind teiste toredate valikutega kostitanud.

Loterii

Loterii

Üks võimsamaid valikuid oligi Kaplinn, mida eelmises postituses pikisilmi ootama jäin. Tegelikult mäletan veel elavalt, kuidas ma südaöösel mööda meie eestlaste esinduskorterit ringi tammusin ja Maarjale ja külaline Laurile nutsin, kuidas ma ei viitsi minna. Aga see ei puutu enam asjasse, sest ma läksin.

Kaplinna näol on tegemist  siis kõigile lauamängust Reis Ümber Aafrika tuttava Lõuna-Aafrika Vabariigi pealinnaga. Kui ma õigesti mäletan umbes kahekümne aaasta tagusest ajast, mil Ly juures seda juba selleks ajaks mitukümmend aastat vana mängu jälle  konkust välja tirides ja lootusrikkalt täringut visates mängisime, siis just Kaplinnas sai kõige kõige rohkem “raha”. Võibolla sain seal hoopis kõige vähem. Mina kah ju ei tea, midagi seal igatahes sai. Tähtis oli tore teadmine, et Kaplinn asub just seal kaugel-kaugel suure Aafrika lõunatipus, otse kohas, kus India ja Altandi ookean kohtuvad. Seda ookeanite asja ma muidugi viie aastaselt veel nii täpselt ei teadnud.

Kuna minu lennu ajal oli Dubais sügav talv, siis tähendas see meie kella 0310 väljumisajaks muidugi paksu udu. See on siin tollele aastatajale sama omane nagu Eestis külmapühad või auto lumme kinni jäämine ja seetõttu mitte tööle jõudmine. Iga kord lennule sõites tuleb hoida hinge kinni ja loota võimalikult väikesele hilinemisele. Cape Towni reisiks polnud aga hinge kinni hoidmisest kasu. Jõudsime lennukile ning aknast välja kõõritades võis pingutada nii, et ninast veri väljas, aga kõrval (see on u 50 m) parkivat lennukit näha polnud. Hea, et oma Boeingu tiibugi aimata võis. Istusime gängiga taga galleys ja kõigil oli varnast võtta lugu, kuidas tema sõber või sõbra sõber või “ma olen kuulnud…” võeti selliselt lennult suure hilinemise ajal legaalsuse tõttu maha, pandi peamajja stand by lounge istuma ja siis tõmmati välja mingile kõige hirmsamale Pakistani turnaroundile. Selle mõtte peale pühkisid kõik higi- ja hirmupisaraid ja ootasid kannatlikult edasi. Koos 350 reisijaga. Kes kõik tahtsid juua. Ja kes olid meiega juba kolm tundi siin parkimisasendis oodanud. Meie tahtsime ka juua. Kanget. Et unustada asjaolu, et me oleme juba viis tundi tööl ja teenitud on täpselt null dirhamit. Eurodesse konventeerides on see ikka null, muide. Jah, need glamuuritädid ja – onud, kes teile 40 000 jala kõrgusel Moet&Chandoni valavad, ei saa enne sentigi, kui lennuk pole liikuma hakanud. (Seda kirjutades tunnen, et olen seda juttu juba varem rääkinud. Avan oma blogi ja näen, et täpselt sama stsenaarium kordus Durbani lennul, mis on teadupärast samuti LAVis… ) Kuid päike tõusis , väsimus sellega võrdelises seoses muidugi. Ning lõpuks tõusis ka tuju. Kaptenil oli valida, kas kogu meeskond võetakse maha ja lähme pärast oma elust 5 tunni raiskamist koju või lähme siiski Kaplinna, teeme paar veini ja teenime natukenegi kasumit. Loomulikult ühisel hääletusel valisime veini ja hakkasime veerema! Meist maha jäi 40ne lennu pikkume ootejärjekord. Viie maandumise kohta lasti õhku tõusta üks lend. Nii, et need vaesekesed, kes ootasid 6 tundi oma 45minutilist Doha otsa.. Või need, kes sunniti maanduma Muscati, Bahreini, Jebel Alisse, Sharjasse, et siis seal oodata, kuni udu taandub. Või nagu Meelis, kes sai hotellitoa Bombays, mis on ju tore, kuid kui sa lähed 2 tunnisele lennule, ei võta sa peale dokumentide ja teenindusvesti ja vahetuskingade midagi kaasa. Ja kui sa just selle kelmika beezi ülikonnaga õue ei taha minna, siis edu seal Bombay hotellis vahtimisel!

Nii madalale laskub see kurjajuur.

Nii madalale laskub see kurjajuur.

 

Kaplinnast sai minu top 1 reisisoovitus. Seal PEAB oma elu jooksul ära käima. Seal olles käis sekundi murdosaks peast läbi, et noh, nüüd võib rahulikult lahkumisavalduse lauale panna, sest kõige kaunim koht on ära nähtud. Muuseas, märtsis külastasin ka Johannesburgi, mis on LAVi peamine majanduskeskus ning Kaplinna ja Durbani kõrval kolmas riigi suurlinn (isegi vist suurim suisa), kuid need kaks (või isegi kolm, sest Durbanis käisin eelmise aasta juulis) polnud võrreldavadki. Kaplinn on tunduvalt mõnusama kulgemise ja näoga, sealne loodus, arhitektuur ja kunstiküllasus on mitu sammu eest Joburgi pilvelõhkujatest. Kuna Lõuna-Aafrika on olnud nii Hollandi kui Briti koloonia, on see riik võrreldes muu Aafrikaga väga unikaalne ning euroopalik. Väga laialdaselt kõneldakse esimese keelena inglise keelt ning olenevalt piirkonnast on valdavaks ka afrikaani keel, mis kuulub germaani keelte gruppi ning on väga sarnane flaami keelele. Tunne nagu kodus, noh! Kaplinna elanikest on umbes 20 % ümber valged inimesed, endiste vallutajate järeltulijad. Selle kohta muuseas olen LAVi meeskonnaliikmete käest kuulnud, et kui mujal maailmas on diskrimineerimsobjektideks tavaliselt mustanahalised ja kogu tants ja trall käib nende ümber, siis LAVis on vastupidi. Ülikoolides ja töökohtades on kvoodid, mitu valget VÕIB vastu võtta, töökuulutustele on peale märgitud, kas see on avatud ainult mustadele või VÕIVAD kandideerida ka valged. Kõige raskem pidi olema leida tööd valgenahalisel meessoost inimesel, nende töötusprotsent pidavat kõige suurem olema. Pole siis ime, et Emiratesi Lõuna-Aafrika Vabariiki esindav gäng koosneb mõne üksiku erandiga ainult valgetest!

Kaplinnas võttis meid pärast seda kohutavalt väsitavat lendu (2 h enne väljumist tööle minemine, 3h hilinemist ja 9h lend) ees umbes selline tunne nagu kõige mõnusamal juulikuu päeval Sviby sadamasse randudes – soe päike, merevärskus ja teadmine, et see kõik on väga õige, ükskõik mis asendis või väsimusstaadiumis sa ka poleks. Kuna olime nii palju hilinenud, et jõudnud me kahjuks minna vaatama seda maagilist ookeanite kohtumise paika (Cape of Good Hope), vaid sõitsime hoopis otse Table Mountainile. Selle kahekümne ümbermaailmareisikuu jooksul olen ma näinud igasugu vaateid, olgu selleks Hong Kong Victoria Peak’ilt, Singapur Marina Bayst, Dubai Burj Khalifast, Tallinn teletornist või what not. Kuid üle Kaplinna vaatav Table Mountain on umbes nagu su esimene armastus, keda sa mitte kunagi ei unusta ja kes on nii eriline, et sa tükk aega ei saa üle ega leia paremat.

Teel üles.

Teel üles.

 

...

 

...

dzämm

dzämm

Täiesti juhuslikult avastasime end ühel hetkel banketilt. Laudadele olid heidetud säravvalged linad, pokaalides kihises külm vahuvein ning meie ette ilmusid väga isuärtavad kohalikud suupisted. Heledates ülikondades mehed ning suvistes kleitides daamid sumisesid kuskil taustal ning meie umbes kaheksaliikmeline lenduritepande käratses ja möirgas muidugi üle terve väiksest jutust pungil atmosfääri naerda. Ühel hetkel hakkasid need viisakad tegelased huvi tundma, et kes need kollid on. Mõned väikesed valed tegid meist kõigist väga huvitavate elualade esindajad, kuid vaikselt üksteisega appihüüdepilke vahetades, saime aru, et aeg on lipata enne, kui liiga hilja. Lõime viimast korda klaasid kokku ja vabandasime end kuidagi välja. Need hingematvad vaated seljatades ja sõna otseses mõttes pilvedest alla tulles, läksime hoopis mereannirestorani. Kaplinn pole mitte seiklejate paradiis vaid ka õgardite meelispaik. Kui lugeda meeskonna soovituste lehte Lõuna Aafika kohta, siis enamus jutust keerleb sõnade liha, kala ja vein ümber. Kaheksajalad, kabrid, krevetid, kalmaarid… Jääb muidugi Lauri haikalale eksootika mõttes kõvasti alla, kuid ütleme nii, et ütleme nii ja ära ei ütleks kindasti.

Sissetungijate lahkumine

Sissetungijate lahkumine

 

vol 2

vol 2

Gäng

Gäng

Kaplinn muidugimõista ajas lati nii kõrgele, et selle alt hüppab isegi Erki Nool oma teibaga läbi. Niimoodi jättis mulle täiesti mittemidagi ütleva (see võiks olla uus kääne eesti keeles. Peale alalütlevat näiteks) mulje näiteks Madriid. Esimesel korral jaurasime ühe briti kaunitari Kate’iga mööda sangria- ja õllebaare, pööramata erilist tähelepanu arhitektuuriväärtuslikele elementidele ja kurnamata end liigselt Madriidi mineviku- või tulevikufaktidega. Õhtul kohtusime veel kokpiti poistega ja jootsime nemad ka täis. Noh mis teha, elu on selline. Teisel korral Madriidis käisime Ralucaga sportlikust huvist Real Madridi staadionil. Raluks on beibe, kellega olime varasemalt koos avastanud Sydneyt ja Aucklandi, Londonit ja miskit veel, ühesõnaga Rumeenia klemm, kelle armueluvalude ja põneva ajakirjaniku taustaga olin ma juba umbes poolteist aastat tagasi tutvunud ning kellega polnud enam vaja jumal teab mis jututeemat leiutada. Jalgpalli virrvarris ringi komberdades komistasime sõna otseses mõttes ühe Slovakkia tüübi otsa, kes sattus veidratest neidudest kohe suurte vaimustusse. Niimoodi me siis seal kondasime – Raluca, maise ja sõber Slovakkiast. Needsime venna muidugi maapõhja, sest kui Cristiano oleks sel hetkel näiteks riietusruumis parajasti olnud, siis meie sanssid oleks mingi meessoo esindajaga sisse sadades kindlasti sinna nulli ligi taandunud. Muidugi ma oleks enne, kui Cristiano jõuab reageeridagi, et talle just peale jalutati, selgeks teinud, et see on Raluca abikaasa. Kuid kui noormees Bratislavast ja kujuteldav Ronaldo kõrvale jätta, ei üllatanud ega võlunud Madriid millegagi. Oleks Ahti varem oma meerummistki rääkinud, oleks saanud talle (ja endale muidugi) sedagi otsima minna!

Siis kui seda staadionit kuidagi kaadrisse ei saanud

Siis kui seda staadionit kuidagi kaadrisse ei saanud

 

Siis kui ma Cristianot ootasin.

Siis kui ma Cristianot ootasin.

 

Siis kui ma sain aru, et see on parim, mis mul Cristiano asemel võtta on.

Siis kui ma sain aru, et see on parim, mis mul Cristiano asemel võtta on.

 

Siis kui me pärast kokkuvõtteid tegime

Siis kui me pärast kokkuvõtteid tegime

Märtsikuusse mahtus üks lustakas reis ka Singapuri ja sealt edasi Brisbane’i. Kuna ma suur Singapuri fänn ei ole, siis ma seal olemist väga tõsiselt ei võtnud. Panime rohkem rõhku söögile ja joogile ja kohalike ööeluvõimalustega tutvumisele. Brisbane’is olles on koduga ajavahe 10 tundi ja seal valdab mind alati võimas segadus, enam ei tea, miks kus mida teha, ja see kõik päädib Dubaisse tagasi jõudes umbes neljapäevase taastumise, magamasundimise ja palderjani üledoosiga. Selliseid viiepäevaseid retkesid läbi poole maakera ma eelistan alati lahkesti kolleegidele pakkuda ja ise tagasihoidlik Hamburg, London või Hong Kong selle asemel napsata. Pole vaja asjatult liiga palju rapsida ja ega liigne töötamine pole veel kedagi õnnelikuks teinud.

Go somewhere!

Go somewhere!

 

Just selle mõttega alustasin aprilli. Kõigepealt käisin kiirelt Tanzaania pealinnas Dar Es Salaamis, kus hommikusöögi lauas jooksis kookosemahl klaasi vaat et otse palmipuust ja kõik puuviljad tundusid olevat korjatud eksklusiivselt minu maitse järgi naabrimehe põllult umbes kolm minutit tagasi, ning pärast seda jäin juba ärevalt ootama kaugeid külalisi Eestist! Terveks nädalaks väisas mind armas-kallis vend toreda sõbrannaga. Kui selliseid nädalaid oleks kord iga paari kuu takka, siis oleks raske kunagi Dubais elamisest loobuda. Seitse päeva randa, head sööki, head huumorit! Ja kõik need toredad kolm vaatamisväärstust, mida Dubail pakkuda on… Üritan kogu aeg teha lobitööd, et veel tuttavaid nägusid siia meelitada ja mul on hea meel, et parimad palad juba on juba plaani võtnud ning jääb ainult loota, et sügis on nii temperatuuride kui ka graafikutega helge.

 

Kaks hullu ja maailma suurim akvaarium

Kaks hullu ja maailma suurim akvaarium

Kaks hullu ja maailma parim vabaõhulounge Barasti

Kaks hullu ja maailma parim vabaõhulounge Barasti

Kolmas hull tuli ka

Kolmas hull tuli ka

Kaks hullu käisid rannas

Kaks hullu käisid rannas

Üks hull turistimütsiga

Üks hull turistimütsiga

Kaks hullu ja üks normaalne (paremal)

Kaks hullu ja üks normaalne (paremal)

Kaks normaalset

Kaks normaalset

Kolm hullu ja mees taustal

Kolm hullu ja mees taustal

Hullud said ka neljanda

Hullud said ka neljanda

Hullud maailma kõrgeimas hoones

Hullud maailma kõrgeimas hoones

Pärast seda mõnusat ja õnnelikku puhkust, sain korraks veel jala ka Eestis maha pandud. See koduskäik on olnud senistest võidukalt kõige karastavam. Kuigi mu ilus ja hea pere, kaas-lesed Kaisa ja Kadi ning muidu vahvad Kirkenesi kunn Lauri ja tema võluv sõbratar Evelin üritasid mind soojas hoida, maandusin siiski tagasi oma Dubai voodisse puruhaige ja väsinuna. Kuid juba kolmanda ühte kohta vahtimise nädala alguses tuli sotsialiseerumistahe edasi. Vahelduse mõttes käisin siis Bostonis.

Siis kui me Bostonis Escalades oli

Siis kui me Bostonis Escalades olime

 

Siis kui me kohe äiksetormi kätte jäime

Siis kui me kohe äiksetormi kätte jäime

Siis kui me Dicks Last Resortis omale hüüdnimed saime

Siis kui me Dicks Last Resortis omale hüüdnimed saime

 

Ja Düsseldorfis, kus sain nina õlleseks ja suu schnitzliseks samal ajal Mari elulugu kuulates! Kuna rääkida oli vaja nii palju, siis pilte ei tehtud.

 

True stuff, dude!

True stuff, dude!

See ilus mõte olgu õpetuseks kõigile.  Eriti Pillele, sest ma saan aru, et sa tahad mu fänn olla, aga kas sa seda tegelikult ka väärid, selle otsustame siis, kui Krogis jääkarudeks end maskeerime!

 

Bläk(n)audin.

12. veebrauar. 2014

Ma olen tagasi.

Ma olen tagasi.

Nonii, tervitused kontorist. Tundub, et 980 km/h,  ebamugavus ja turbulents on minu elus kõige inspireerivamad faktorid. Miks muidu valmib suurem osa minu amatöörlikust  autobiograafilisest soperdisest alati just lustides vabal päeval töö juures. Ma arvasin alati, et need, kes vabal ajal ka meenutada tahavad, mis on nende igapäevane leib, kui õudne on boss ja kui raskelt tuleb rahh, on paadunud baaritöötajatest alkohoolikud. Vähemalt seda on läbi aegade edukalt tõestanud Vormsi praktika.  Mitte, et seal oleks kunagi õudne ülemus olnud. Pigem vastupidi. Aga tugev hommikusöök ehk kaks siidrit, tervislik lõuna ehk järgmised kaks ja näljane õhtueine ehk joogid vastavalt vanusele ja vastupidavusele oligi ju sealne pannkoogipühapäev. Lihtsalt ilma pannkookideta.

Ok, vahel sai Lauri armust siidri kõrvale ka lammast.

Ok, vahel sai Lauri armust siidri kõrvale ka lammast.

See, miks Vambolaa sõrmed mitu kuud seotud on olnud ja ta kõige muuga peale kirjutamisega tegelenud on, ei ole väga südantlõhestav ega dramaatiline tegelikult. Kõik te miljonid kindlasti arvasid, et järgmine talent on jälle hinge heitnud, Sirp juba avaldas In Memoriam:Vambolaa, ning Presidentki säutsus kahetsust Vampsu turult kadumise tõttu. Kuid oh ei, hoida piip ja prillid ja luuavarred. Ta lihtsalt on olnud kohutavalt hõivatud kõikvõimalike ärireisidega naaberriikidesse. Meeliülendavad kahektsateisttunnised tööpäevad Lõuna-Indiasse, rekordipurustamised hasartsetes ärkvelolekuvõistlustes ning lühiksed vahemaandumised kodukülas Dubais. Sellisel perioodil pole enam õhuhostessi peas muid küsimusi, kui ainult elutähtis – chicken or beef? Eksistentsiaalsed mõtisklused jäävad tagaplaanile, elu hakkab keerlema hoopis selle ümber, kuidas pardal tuldpurskavate draakonitega võidelda ja seda nii, et ise väga põletada ei saa, kuidas hoida pea külm ja süda veel külmem, et need tulised leegid kuidagi hinge ei poeks. Õnneks siiani pole ükski kõuene kärgatus väga suurt mentaalset kahju tekitanud, ei midagi, mida kodune Vana Tallinn ja korter 804 Eesti suursaatkond ei raviks. Isegi näiteks minu vastu esitatud kirjalik “tagasiside” sellest, kuidas ma ei tunne oma tööd ja üldse olen üks saamatu häbiplekk kogu lennufirma ajaloos. Jah, mis ma muu olla saakski, on see ju lõppeks ikkagi minu mure, et kolmeteistkümne tunnisele lennule on tulnud  25 ema oma väikeste beebidega , kaasas null milliliitrit piima ning kaks tundi enne maandumist pole mul arusaadavatel põhjustel lihtsurelikule Bombayst pärit kuid Manhattanil resideeruvale suurlinnadaaamile kolme klaasi piima pakkuda tema kauaoodatud omleti juurde.  Produkt, mida me mitte kuangi eraldiseisva joogina ei pakugi. Aga what to do, eks ole.Järgmine kord võtan oma piima kaasa, soovitan tal sama teha!

If only i could.

If only i could.

Hea küll, nagu ma ütlesin, olen end mugavalt krässu keeranud 14 kilomeetri kõrgusel maapinnast, hetkekoordinaatiga kuskil Itaalia õhuruumis. Selja taga on endiselt külm (ainult 18 kraadi) Dubai, kus mõned päevad tagasi sadas jälle vihma ja keeras kogu elu ülepeakaela uperkuuti. Meeskonna tarvis ringi kaaperdav buss loomulikult sõitis nii nagu Allah otsustas ning lõpuks tööle taksoga minnes, vaatas ühel hetkel Pakistanist pärit taksojuht kavalalt tagavaatepeeglisee ja hoiatas vihmast nõretavad punahuulset põhjamaa neidu, et too nüüd ei ehmuks. Kui näitsik kõhklevalt küsis, et mis siis nüüd ja mille peale siin ehmuda, siis lükkas taksojuht tööle kojamehed ja ütles: “Selle!”.  Ma tahaks need taksojuhid ühel päeval viia jääteele.

rain-girl

Aga kõik need manööverdajad ja muidu rööveldajad jäid rõõmsalt koju ja ees ootab mind hoopis Lissabon. Samuti jahe ja vihmane. Ja vaevalt, et nii humoorikate ja värviliste (mitterassistlik kommentaar) tegelastega, kuid üllatused tulevad ikka sealt, kus neid kõige vähem oodata. Nii läks ka veebruari graafikuga, kus seisis rõõmsalt kuus vaba päeva! Variante, mida sellega ette võtta oli mitmeid, kuid kõige ihaldusvääsemad langesid kahjuks välja ja halvimatest parima valides, jäi pinnale Portugal.  Viimati sai ju tolle riigiga põgusalt tutvust tehtud, kui ülikooli esimesel, või oli see teisel aastal, ammu igatahes, Taimiga esimesi katsetusi tegime. Taimps muidugi oli selleks ajaks juba kõike näinud mutt, elanud ja trippinud kohtades, millest minususgused kolkaküla mardisandid ainult und võisid näha ja geograafiatunnis Atlast vaadates näppu imeda. Sellest hoolimata võtsime me tol aastal ette siiani ajalukku läinud matka Tallinnast üle East Midlandsi tagasihoidliku lennujaama Lõuna-Portugali Farosse ja sealt Hispaania ülikoolilinna Huelvasse, kus resideerusid ja “õppisid” Miina ja Evelin. Tegelikult nad jõid terved päevad pargis Sangriat ja semmisid poistega. Kui seal olime näod potataaaa fritataaaast täis söönud ja kurgud vesipiibust umbe suitsetanud, kolisime Sevillasse ja sealt kümne eurose lennupiletiga veel edasi Mallorcale ka! Seega ainuke Portugali kogemus on see hilisõhtune Faro, kus kohalikus õllesaalis karjus paar tegelast ja bussijuht seletas midagi portugali või minu pärast ka hiina keeles ning kus kangialusest tuli imelikku lõhna. Päiksevalguses on kindlasti kõik ilusam ja lillelisem. Kuigi kevadlilleline oli too linn sel aprillikuisel öisel küll.  Millal kordame, tüdrukud?

Kadrisandid Sevillat avastamas

Kadrisandid Sevillat avastamas

Kadrisandid kuumarabanduses

Kadrisandid kuumarabanduses

Musuga romantikat tegemas

Musuga romantikat tegemas

Järgmine päev, 13. veebruar

Oh well, Lissabon mõjub karastavalt. Esiteks sellepärast, et siin on k-k-k-k-külm. Ok, tegelikult on täna juba soojem, kui eile siia maabudes. Mõned vaprdad mardid silkavad keskpäevase hallist pilvetombust läbi nügiva päikekiirekese saatel juba t-särgi ja plätaga poriloikudes. Minu superilus kodu on superkoleda temperatuuriga, mis tähendab praktiliselt seda, et siin tuleb lihtsalt teki all olla, ohtralt veini juua ja ohtralt raamatuid lugeda. Nii õudne, kas pole.  Seda kõike pidi tegema nii kaua, kuni ma arvastastain täiesti arvestatava ventilatsioonisüsteemi.…Nupukus EI ole mu tugevaim külg.

Veinist kõneledes, siis tundub, et siinne rahvas mõistab, kui oluline roll elus on alkoholil ning NG ühika aja reegel: “Kell on 12 läbi, võib õlled avada!” on totaalselt rakendust leidnud ka Portugalis. Eile, umbes tunnike pärast keskpäeva, peale kilomeetrist 180kraadi munakivist ülesmäkke tee läbi närimist oma apartamenti jõudes, oli majahoidjatest neiukõstõ teine küsimus pärast mu ristinime uurimist, kas külaline ka portveini soovib. No miks siis ei soovi!! Oma kauni korteriga tutvudes leidsin ka mulle kingituseks jäätud pudeli kohalikku punast. Ja arvestades, mis poes üks tagasihoidlik liitrike maksab… Maarja ja Pilleriin, kui ma kolme päeva pärast tagasi pole, siis teadke, et olen aja-, ruumi- ja reaalsustaju kaotanud. Bläk(n)audin .

Tervitusnaps

Tervitusnaps

Teine karastav asjaolu on linn ise. Võibolla sattusin siia lihtsalt totaalselt valel (aasta)ajal. Mina oma tundliku ninaga haistan igapool midagi sellist, mida haista ei tahaks. Võibolla on haisukotiks need surnud linnud, kes kõikjal vedelevad? Või need ohtrad, ja ma mõtlen OHTRAD kodutud, kes ise arvatavasti ammu juba enam ühtegi aroomi ei erista? Nõrganärvilised võivad Rossio raudteejaama kõrval ilutseva Teatro d.Maria ees silmad kinni panna igaks juhuks.. Seal on laager!! Või need kahtalsed suveniiriputkad, kuhu sisse kiigates näeb külmkapimagnetite asemel seismas kolme Türgi/Lähis-Ida/India tunnusjoontega meesterahvast, kes suure tõenäosusega, hoolimata sellest, mis tundub, ei ole postkaarte valvama palgatud turvamehed, vaid hoopis kuulavad sõbramehe putkas niisama Bollywoodi muusikat ja naudivad vaba päeva. Või mängivad kivikuju. Võibolla on neil see unistuste elu, kus kõik päevad ongi vabad…? Seni kuni politsei nad vangi pistab…

Hoolimata kärsa- ja kusehaisust, tuleb siiski kesklinnale ka mõned boonuspunnid visata. Nii kui see terake kollast taevakeha pilve tagant korra maa poole vaatama lasti, hakkas kõlinal Lisboa sätendama. Inimesed muutusid rõõmsaks, kõik kogunesid välikohvikutesse sööma-jooma. Ja muidugi suitsetama. Minu aasta passivse suitsetamise kvoot on siin juba kahe päevaga täis. Kõik ümberringi köhivad ja suitsetavad. Ja siis köhivad uuesti. Aga seekord sinu peale. Läkastavat massi trotsides (k)ekslesin terve päeva nagu üleskeeratud kana ringi. Seda peamiselt minu vapustava kaardilugemisoskuste tõttu, mis on muuseas ka siin blogis juba korduvalt ära mainitud kui haruldane ja seninägematu andekus. Pigem andetus. “Näe, jälle sama maja!”, olin üllatunud, kui kaardi peal olin ma enda meelest juba ammu õigest tänavast vasakule, siis alla paremale ja kolm kord iseenda keeranud. Iga kümne minuti tagant ikka sama maja ees olla ON anne. Vähemalt pole ma ühtegi korda kaardi pealt veel välja kõndinud. Vist. Aga lõpp-kokkuvõttes müts maha, sest kõik, mis vaja leidsin ma üles. Ka õppisin eilsest vigadest ning suutsin võtta õige pöörde Pois Café leidmisel. Eile panin võssa ja ei viitsinud süveneda, et mis koordinaadid siis sassi läksid. Selle koha üles leidmine oli õnnistus! Võrreldes ülejäänud “kohvikutega”, mis on sellised külmad, kaetud laudadega (mis muuseas on kõik ühesuurused ja -sugused ja seisavad piinliku täpsusega paigutatud seina ääres), oli see koht segu võibolla Boheemist, Telliskivi Reval Cafest ja Komeedist. Riläkst ja boheemlaslik interjör, maitsvad ja huvitavad toidud, lisaks veel tore teenindaja ja mis peamine  – odav portvein, noh, homme jälle!

Portvein. Jah, palun!

Portvein. Jah, palun!

Pasteis de nata. Portugalipärane Moskva sai  aga  parem

Pasteis de nata. Portugalipärane Moskva sai aga parem

Lemmiktrammvai

Lemmiktrammvai

Ma arvan. et isegi võimekaimad meist ei oska loedndada niimitmeni, kui mitmeid trepiastmeid olen ma selle kolme päevaga astunud. Enamus Lissabonist koosneb lihtsalt treppidest.

Ma arvan. et isegi võimekaimad meist ei oska loedndada niimitmeni, kui mitmeid trepiastmeid olen ma selle kolme päevaga astunud. Enamus Lissabonist koosneb lihtsalt treppidest.

Teine osa Lissabonist koosneb katedralidest, kirikutest ja muudest pühamajadest. Üks ilusam kui teine ja kolmas häädamatu nimega kui neljas

Teine osa Lissabonist koosneb katedralidest, kirikutest ja muudest pühamajadest. Üks ilusam kui teine ja kolmas häädamatu nimega kui neljas

Täna ehk oma viimasel siinoleku päeval võtsin hommikul ette jälutuskäigu. Umbes kahe tunnise. Sattusin piirkonda, kus keegi enam inglise keelt ei rääkinud ning iga nurga tagant tuli aina paremat ja paremat värske saiakese lõhna ning paistis aina ilusam vaade.

Täna ehk oma viimasel siinoleku päeval võtsin hommikul ette jalutuskäigu. Umbes kahe tunnise. Sattusin piirkonda, kus keegi enam inglise keelt ei rääkinud ning iga nurga tagant tuli aina paremat ja paremat värske saiakese lõhna ning paistis aina ilusam vaade.

Pärast pettumusterikast lõunasööki Kaffehausis otsustasin end sõbrapäeva ja üldse selle eest, et ma nii ilus, tark ja osav olen, premeerida  minu kodust ümber nurga asuva Tease Bakery külastusega. Keep calm and eat a cupcake! Magushammaste paradiis!

Pärast pettumusterikast lõunasööki Kaffehausis otsustasin end sõbrapäeva ja üldse selle eest, et ma nii ilus, tark ja osav olen, premeerida minu kodust ümber nurga asuva Tease Bakery külastusega. Keep calm and eat a cupcake! Magushammaste paradiis!

Kas ma võin jääda nüüd vurrina tiirlema selle ühe koha ümber ja mitte hakata kuksilt kaugelt minevikust tagasi olevikku kõmpima ja rääkima kõigest, mis vahepeal minu kireval ümbermaailmareisil toimunud on? Arvestades, et viimati sai räägitud jumal-teab-millest ja kurat-teab-kellest, siis peab tõsise vaimse rännaku ette võtma, mediteerima ja  oma kokkukuivanud ajuraasukest nagu märga kaltsu kõvasti väänama.  Nagu vana hea Aristoteles on kord nentinud: „Palgatöö põhjustab mõistuse allakäigu.“ Pole ka mina siinjuures erand.

Mõned päevad tagasi üks kodune tegelane küsis, et millal ma juba hakkan lõplikult Eesti poole tagasi kolima. Jäin päris pikalt pärast seda vestlust sellesse mõttesse kinni. Praeguseks olen eemal olnud 17 kuud ja kodus käinud müstilised kuus korda, seega keskmiselt iga kolme kuu tagant..kuigi reaalsuses iga kolme nädala tagant 🙂 Selline intervall on, tuleb tunnistada, vägagi ohtlik. Esimestel kordadel tundus ohtlikkus peituvat selles, et iga kord oli too kolm nädalat üüratu ja kodu(ste)igatsus pani seinu kraapima. Kuid nüüd tuleb välja, et ohtlikkus seisneb hoopski selles, et kui nii tihti seal käia saab, siis miks mitte sellega rahududagi?  Pärast neid toredaid oktoobrikuiseid sünnipäevaseiklusi Printsessidega, maandusin TLL-is juba jälle 17. detsember.  Eelmise aasta traumeeriv jõulude ülelaskmine torkis ja surkis iga veel mu väikses hinges ning nuiad neljaks, otsustasin sellel aastal asjad teisiti korraldada. Kui tore see nädal oli! Väike soojendus Mailise ja Raigoga oli suisa joovastav. Eriti joovastav oli too glögi! Ning õige jõulupraaznik täpselt nii nagu igal aastal viimased 24 aastat – hapukapsad, verivorstid, lihakänakad ja ohtralt luuletusi, laule, tantse, naeru ja rõõmu. Pärast nende lisakilode ebaõnnestunud maharaputamist, vaatasid Tallinna tuled lennukiakanast vastu juba vähem kui kuu aja pärast! Ja see nädal ei jäänud kuidagi alla kõikidele eelmistele südantsoojendavatele, mõnusatele, ilusatele. Eriti ilusad on need inimesed alati, kellega seal aega saab veeta! Ehk siis, kõik tähtsad tegelased, kongregeerugem, ja teeme Kristi elu lihtsaks – tulge talle külla ja tema tuleb teile külla ning kõik on õnnelikud! Mitte, et mul midagi koju naasmise vastu oleks, kuid kuidas sinna tulla, kui kõik ära tahavad ja lisaks söögihooliale on küljes ka patoloogiline kohvripakkimismaania?

Kodu

Kodu

Traditsioonid

Traditsioonid

Kingitused

Kingitused

Kohrvite pakkimisest rääkides, leidsin just üles nimekirja kohtadest, kuhu see seitseteist kuud mind paisanud on. Kui sinna sisse arvestada ka Eesti, kuhu ma ju siiski ka tulen igal korral kohvriga ja külalisena, saan kogusummaks tagasihoidliku 45. Just nii paljudes linnades on selle aja jooksul Vambolaa jalg tatsunud ja suu matsunud. Eriti seda viimast. Statistika mõttes võib ka tuua välja liiderlinnad ehk need facepalm momendid, kui oma uue kuu graafiku avad ja jälle sama kolmekohaline IATA kood vastu jõllitab.

viidad

Esimese koha eest läksid rabelema London ja Moskva, kuid vana hea Heathrow lennujaam võitis siiski ühe napika punktiga. Kremli müürid oma nõrga kuue korraga pole ikka miskit. Nii uskumatu, kui see ka pole, jäävad vahele viis ja neli korda ning  jägmiseks auhinnakategooriaks on kolmekorramehed. Kui osav vahetaja ma olen olnud, eks? Neid on kaks– Uus-Meremaa imeline pärlike Auckland, kus aga tuleb tunnistada, viimasel korral pidi igavus Mulla-Madise juurde ära viima.  Kuid eks ole, kui aken on kinni, on üks lahti. Sel korral igavlesin seal ju koduse kaunitari Ragnega, kellega sellel viiepäevasel Brisbane-Auckland tripil suud kuivaks rääkisime ja näod päikse käes punaseks põletasime. Triivisime pühapäevasel õhtupoolikul mööda linna  ringi nagu kaks moosekanti. Võite ise arvata, mitu puhvetit veel heaoluriigis avatud oli..

Teine kolme mees on Rooma. Kah tore linn. Vist.  Sel kuul lisandub kolmesesse gängi ka võluv, või siis mitte nii väga, Frankfurt. Küll aga on võluv see müstiline Manuel, kellega kõikide ennustuste kohaselt peaks mind ootama dinner&sekt. Jah, sekt. Ei ole trükiviga.

Lisaks on oodata veebrauris ka  Kaplinna. See saab olema Kaplinna-süütuse kaotamine ja selle üle tunneme siinpool ekraani ainult siirast rõõmu.

Veel toredaid teele sattunud kohti meenutades, tuleb esimesena pähe viimane Mauriitiuse trip. Seal on Vampsu suu matsunud kaks korda. Mõlemad korrad matsutas ta usinasti märjukest, mis sa muud ikka seal paradiisisaarel teed. Selle pundiga võiks ümbermaailmareisil iga päev olla. Selles uhkes jahis. Nautida tasuta alkoholi, muusikat, värsket grilli, päikseloojangut, suplust soojas ookeanivees.

IMG_20140106_181417

Läbu

Läbu

Teine päris kobe koht on olnud Bangkok. Kõlab juba klisheena kogu see Tai teema, aga what to do. Lisaks 2012 aasta detsembrile sattusin sinna ka nüüd mõned kuud tagasi, novembris siis täpsemalt. Kaheks päevaks. Ka seal ei suutnud minus aeg-ajalt liigutavat peolooma keegi maha suruda. Kui siis ainult see mõnusalt pehmekeelene Skaibivestlus keset pilkast Bangkoki pimedust.

Fenomenaalne õhtu Gabi ja Marioga Bangkokis

Fenomenaalne õhtu Gabi ja Marioga Bangkokis

Värtsikas ööklubi

Vürtsikas ööklubi

Hah, või see kui me Katja ja Irisega Omaanis käisime. See oli muidugi tsirkus omaette! Panime Irise auto 12 euro eest bensiini ääreni täis ja sõitsime 600 km, et…et….ma ei teagi, miks. Sest me ei näinud põhimõtteliselt mitte midagi! Kui siis ainult seda, kuidas suur, mitmerealine manatee lihtsalt lõppeb täiesti ootamatult, võiks isegi öelda “lampi”, ära. Või seda,  et privaatsus on lahe, aga kolmekesi suuures rannas olla, kuhu aeg-ajalt sõidavad toonitud klaasidega lexuse maasturid, seisavad 10 minutit ja sõidavad minema, on kergelt öeldes jõledusttekitav. Tundub, et nägime mitte midagi ja kõike. Peale naiste. Neid ei näinud me mitte ühtainsatki.

See oli kohta, kus tuli turvatsooniga hüvasti jätta ja end Omaani valdustesse usaldada

See oli koht, kus tuli turvatsooniga hüvasti jätta ja end Omaani valdustesse usaldada

Omaani-stiilis mošee

Omaani-stiilis mošee

On the road

On the road

 

Ainukesed ilusad asjad meie reisi juures olime meie ise ja maagilised vaated

Ainukesed ilusad asjad meie reisi juures olime meie ise ja maagilised vaated

 

Vahel tundub mulle endalegi kõik see utoopia. Veel utoopilisem tundub aga see to visit list. Pole ma ju veel Keenias kaelkirjakuid näinud, Rio de Janeiros Copacabanna rannas päevitanud, Tokio rääkivas WC-s hommikupissinud ega Torontos Niagara kose juures pilti teinud.  Rääkimata nendest müstilistest unistusest, mis jäävad väljapoole Emiratesi teeninduspiirkonda. Kui vaid oleks see töö lihtsalt soovitud sihtkohtadesse reisimine, kui vaid oleks see tervislik, ei kahjustaks, ei kiiritaks, ei hävitaks, ei koormaks, ei rikuks, kui jääksid pähe juuksed ja terveks munarakud, alles mälu ja kehasse vajalik vesi, normaalseks unerütm ja puuduks ajavahed, mis iga mõne päeva tagant drastiliselt muutuvad. Nii võiks olla elu lõpuni rõõsa ja rõõmus stjuardess, pakkida kohvrit ja kogemusi, minna sinna, kuhu süda kutsub ja tulla kohe tagasi, kui süda saab täis. Oleks.

Selle asemel on...

Selle asemel on…

..see

..see

Mõnikord süda kutsub, aga tagasi peab tulema enne kui ta täis saab. Üks viimase aja soojemaid kohti näiteks oli Sri Lanka. Kaks trippi järjest, kaasa arvatud aastavahetus. Kes teab, see teab. Kohutavalt hea oli. Aitäh.

Nii soe ei olnud aga üks kõige viimseid reise –  Stockholm. Koduselt tutavlik ja tuttavlikult kodune. Varbaküüntest ajurakkudeni külmalainet aitas leevendada mõnus seltskond, hea naer ja muidugi lihapallid kartulipudruga, saatjaks Sommersby.

Varesed

Varesed

Söttbullar och Sommersby

Söttbullar och Sommersby

 

Peaaegu sama külm oli Lõuna-Hiina “made in China” pealinn Guangzhou. Minu tundlik nina sinna enam kunagi ei lähe. Ta lubas mulle! See on linn, kus hiinlane on vaat, et haruldus! Guangzhou on täis Lääne-Aafrika, peamiselt Nigeeria “ärimehi”, kes käivad seal Gucci-Muccisid kokku ostmas ja siis oma riigis maha parseldamas. Kollegid, kes enne olid seda lendu teinud, nentisid, et see kord oli väga erandlik, kuna kabiinis oli ainult ” Hotta wooota, kappa nuuuudäl” ja mitte “Sistah, do yourself a favour and pour me a drink”. Lühidalt seekord oli lennuk täis koju- ja mitte ärireisile minejaid.

Vahepeal on mu teele saatunud veel hunnik toredaid linnu, häid ja ilusaid inimesi, kõigest ja kõigist rääkida ei jõua, taha ega võigi. Panen nad kõik oma kustuvasse mälusse tallele ja naeratan vaikselt, kui nad jälle tee mu teadvusesse leiavad.

Nii palju on näha ja teha, õppida ja mõista. Nii kuradi raske on leppida sellega, et kõike ei saa, ei jõua ja ei peagi. Mõnikord ei tea enam, mis, kes ja kas mille ja kelle üle kaalub. Kas aeg aitab aru saada või ajab asja veel segasemaks?

Seniks aga:

21145_305618139569389_1994532662_n

Kriipsukesi Dubaist.

Kell on 8.51 hommikul ja mul on juba pool päeva selja taga. Kas ma täna öösel üldse magasin, jääbki saladuseks, kuid kella poole kuue paiku silmad lõplikult avades tundsin end värskena kui lämbe Dubai sügistuul. Pärast suurema näopaistetuse maha pesemist, tõmbasin selga oma lemmiklühkari, õlapaeltega pluusi ning viskasin jala otsa paari tenniseid. Kõrvadesse surusin viimase aja parimad rütmid ja astusin kella poole kaheksasse Dubai õhku.

 

Mul on kohutavalt hea meel, et juba saab nii soojalt riides käia. Veel umbes poolteist kuud tagasi oleks lühkarites ja topis olnud sellel kellaajal juba liiga palav. Nüüd aga on päiksetõusu ajal juba alla 30 soojapügala! Eriti õnnelikud on need öiseid peolt koju komberdajad, kes saavad tunda pärast umbse diskosaali suitsuhaisu mattunud õhupuudust 20midagi kraadist briisikest.

 

Ma pole väga ammu nii vara hommikul ses kõrbemekas ringi luusinud. Kui on põhjust sel kellaajal ärgata, siis ikka selleks, et astuda vormiriietusse, siis bussi ja siis lennukisse. Kuid täna sain parastada kõigile fuajees transporti ootavatele kolleegidele ja terve Sh. Zayed Rd. ulatuses kontoriseelikutesse pistetud daamidele. Kuid mitte ainult arvuti taga klõbistajad polnud ärkvel. Esimesele puhkepausile olid juba saadetud ka hallides tunkedes triipvuntsid, kes iga pooleli oleva ehitusobjekti nurgakividel nagu linnuksed õrrel istusid ja päid vangutades valge lühkarites madaami kenasti pilkudega silmapiiri taha saatsid. Noh, milline naine ei naudiks meeste pilke eks ole. Eriti kui nad on kelmika vuntsi, veel kelmikama aktsendi ja eriti kelmikate hügieeniharjumustega.  Daam tundis ebamugavuse ja ilase pilgu asemel hoopis suurt turvatunnet. Veel rohkem oleks ta seda tundud, kui ta hetkel Eeva Kauna “Minu Indiat” ei loeks ja paralleelset igal nädalal kahe kange seikluse ses samas riigis ei vaataks.

 

Ümara kõhu ja peenikeste jalgadega (nagu Kaun ütleb india meeste kohta  : “Alati rase, aga kunagi ei sünnita”) hindudega hakkab minu mõistus aga tegelikult kohati tasapisi rahu sõlmima. Ja ega ma ise piisavalt tark pole, et sellest aru saada, seda pidi keegi teine ikka mulle tõestama. Seekordseks guruks oli üks tore ameerika kodanikust reisija liinil Dallas-Dubai.  Kuueteisttunnisel lennul economy classi kolmeses pingireas akna all istujana, oli check-ini loosi tahtel tema kõrvale sattunud laps ja lapse kõrvale sari (India naiste traditsiooniline riietus) kandev naisterahvas.  Ühel hetkel kõliseb ameeriklanna istmest call bell ja kohale lendab minu kolleeg. Daam on tige nagu tikker ja käsib meil midagi ette võtta tollesama tema kõrval istuva lapsega, kes, oh üllatust, niheleb ringi ja nutab. Ta räägib võimalikult valjul häälel, et lisaks mu kolleegile kuuleks seda ka temast 40 cm kaugusel istuv lapse ema. Asjad selgitatud ja lapsed rahulikult, käratab daam veel viimases vihas :”…ja üldsegi, miks teil siin lennul nii palju indialasi on??”  Vot, sel hetkel saingi aru, et minu rassistlikud vaated siinkandis domineerivate rahvuste suhtes on kas a) tagasitõmbunud b)kontrolli all c)lihtsalt viisakuse piires . Kahju, et mu kolleeg selline munapea oli ja ei öelnud daamile, et enamus neid sarisid ja vuntse kandvaid inimesi, on daami enda riigist pärit, taskus USA pass ja kõht burgerist pungil.

 

See selleks, ega idioodid ei ela ainult Indias ja USAs. Neid jagub palju ka kallil kodumaal eks ole.  Noh, vaatame kas või näiteks seda valimiste komejanti! Mulle tundub, et Eesti poliitikutele on vast ideaaliks too „Tõe ja õiguse” Kassiaru Jaska, kes vaarus saksatoast välja ning kõndis pulli pärast mööda kõrtsituba, sajarublased rahatähed paljaste varvaste vahel.  Ta küll ei avanud tunneleid, mänguväljakuid, elektriposte ja tänavaauke, kuid kõverust täis oli mees sama palju.  Või siis need teravad Tuus(ad) pliiatsid, kes toovad rahavale kuuldavale  üllatuslike, häid geograafilisi uudiseid nagu : “Kristiine on kesklinnale kohti isegi lähemal,kui mõni kesklinna koht ise.”  Jah, tegelikult võikski olla tasuta ühistransport ka ainult kesklinnas, sest kõik teised linnaosad on lähemal! Aga paneme edasi mitte targa juudi, vaid lolli ja edeva aadliku kombel, kes kappab rahva sekka sulgede ja pärlitega ehitult ning jääme huviga ootama, millega see tatitõve kombel ringi hüppav jaburus küll päädib. Aga ega siin aita õiguse nõudmine, vaid ainult armu palumine. Ja valimaskäimine. Kohusetundliku kodanikuna tänasin taevast tarkade poolt leiutatud abivahendite eest, mis lubab ka tolmusest pilvelõhkujast kesk Araabia poolsaart oma valikud teele saata, ning oma kolm klikki tegin ära kohe, kui õige kellaaeg kukkus. Jääme lootma, et vähemalt minu koduvallas Jaskasid pulti ei panda.

 

Hoolimata põrutavatest maateaduslikest avastustest ja võimsatest ilutulestikest Lasnamäe sinises taevas, on isamaal jollerdamine endiselt teemas. Käsi südamel luban, et enam ma teid seal nii sagedasti ei tüüta ja lasen ikka Soome Kalevipoegadel kodumaad  endast tihemini väisata. Kummaliseks muutub nii tihti jälle Lennart Meris maandudes see, et sõpru ja pere näeb tihemini, kui ealeski varasematel aastakäikudel. No hea küll, eks seal Hundis on ikka tihemini kui kord kuus istumas käidud, kuid vanuse pealetrügides jäi vähemaks  nii legendaarseid Bingo õhtuid kui ka maailmavallutusplaane genereeriva tuumiku kraanisiidri soojendamise pärastlõunaid. Seega on mul olnud äärmiselt suur au ja heameel oma printsessidega nii palju kvaliteetset ja head aega koos veeta.

 

Seekordne puhkus ei sisaldanud mitte ainult aastaaegade vaid ka – numbrite vaheldumist. Näiteks siinkirjutajal. Kuna Vambolaa on vana ja väsinud nimi, siis nii on ka selle kandja. Laisk veel takkaotsa! Kutsuda kokku külalisi, karvaseid ja sulelisi, keeta sülti ja marineerida viina kõrvale kurke, et siis pika laua taga kõik koos joriseda, ei, sedaVambolaa ei soovinud. Või noh, oleks soovinud, kui korraldusmeeskond oleks tema eest keetnud kartuli ja kirjutanud kutsed. Selmet haaras Vamps ühe printsessi varruka ja siis ka teise oma, pakkis igapäevaharjumuste kohaselt kohvri ja viis daamid lõunanaabrite manu pralletama.

 

Elukutselise imelikul ajal ärkajana, sain ilma pikema sisemise vaidluseta kell viis hommikul ühe luugi lahti. Tundsin juba vastu ninasõõrmeid koputavat kohvi lõhna, mille juurde usin perenaine oli meisterdanud ränduritele ka mõnusad võileivad.  Just sellepärast ongi Kaisa juures nii hea ööbida. Ja talle ka meeldib, et ma seal aeg-ajalt põõnan, saab kuulata, kuidas Krissu hambad krigisevad ja palju muudki vahvat.

 

Tallinna äsjarenoveeritud (kuigi, vähemalt esmapilgul, ilma eriliste muutusteta) bussijaamas ootas meid kolmas kaasteeline ja meid järgmise nelja ja poole tunni jooksul Riia poole sõidutav 11 eurone bussipilet.

 

Lätlased olid meie tulekuks muidugi suurejooneliselt valmistunud. Tellitud oli võimsalt kaunis sügisilm, puudelt alla sädelevate lehtede ja sooja päikesega, lisaks oli Vabadusplatsil ka väike kontsert ja paraad. Ega Vambolaa sünnipäev vähem väärigi!

 

Orienteerujad.

Süügis.

 

Palju õnne mulle!

Palju õnne mulle!

Näljast nägemist kaotavate turistidena, vajasime kiirkorras hubase atmosfääri ja maitsva kohviga lokaali. Ja ei läinud isegi mitte poolt päeva, kui Riia vanalinna kitsukese tänava äärde jäi imearmas Rootsipärane kohvik nimega Sweetday Café (Tirgonu Iela 9). Ideaalne väike valge ooas, kus teha päeva alustuseks väike Kafija un kūka. Lisaks veel abivalmid, kenad noored Baibad, Inese’d ja Iveta’d naerusuil ilusat päeva soovimas.

Sweetcafe.

Sweetcafe.

 

 

Sweetcafe.

Sweetcafe.

Pika orienteerumismängu ja uue keele tekitamist (mille nimi võiks olla näiteks Latrusish ehk LatvianRussianEnglish) jõudsime oma printsessi sviiti, kus lisaks kõigele muule kaunile ootas meid meie neljas parim sõber ja kolm klaasi. Siinjuures julgen käsi südamel soovitada meile väga imponeerinud hotelli, Wellton Terrace Design Hotel – imesoodsad hinnad,  Pavel, mõnus väliterrass, tore hommikusöök ja üle tee asuv keldripood, kust 24 tundi viina peale külmletist kohupiima kõrvalt sardelli saab osta. Mida me küll ilma tolle külakaupluseta teinud oleks, on siiamaani vägagi lahtine.

Orienteerujad.

Orienteerujad.

 

Kohviterrass @ Wellton

Kohviterrass @ Wellton

Neljas parim sõber

Neljas parim sõber

 

Palju õnne mulle!

Palju õnne mulle!

Raske südamega jätsime Pavli tööle ja müttasime, kleidid seljas ja huuled võõbatud, õhtusöögile. Ja jälle pean Riiat kiitma. Valisime kehakinnituseks koha nimega He’s (Marstalu Iela 1).  See kaunis restoranike pakub täiesti enneolematult väikeste hindade eest ülimalt professionaalset teenindust ning suussulavaid roogasid, mille tooraine on pärit lõunanaabrite enda kohalikelt farmeritelt. Meie valikuks langes White Menue, mis tähendas kolmekäigulist õhtusööki.  Olles ära tellinud eelroa, milleks pidi olema midagi gnoccide ja midagi seentega, saabus äkitselt lauda hoopis samblasse pistetud punane pall. Daamide küsimärke täis silmad vaatasid kelnerpoisile sügavalt otsa, mis peale mees kaugelt maalt tulnud turiste valgustas.  Tuli välja, et see on jääkülm kitsejuustupallike, mis on ümbritsetud peediga. “Ahjaa, ja see sammal pole söödav, “ jõudis kikilipsu ja maani põlle kandev ettekandja veel viimased sõnad peale lugeda.

Punane üllatus

Punane üllatus

Meie suur hirm, et midagi läks vussi ja see kolme sentimeetrise läbimõõduga punane muna ongi meie eelroog, oli muidugi asjata. See oli hoopis üllatus kokalt! Kuna mõni hetk pärast selle söömist ja mõne klaasi veini manustamist tabas meid kõrvulukustav naeruhoog, on siiani õhus võimalus, et punane pall oli tegelikult ruufi või muu narkootilise toimega element.

Daamid/Palju õnne mulle!

Daamid/Palju õnne mulle!

Kui olime lõpetanud pearoa, milleks minul oli grillitud tursk köögiviljadega, saabus meie laua juurde kokamütsi kandev meesterahvas, ning ulatas järgmised pallid. Need olid sedapuhku hoopis roosad. “Need on komplimentidega kokalt, kelleks olen mina!” sõnas mees ja jättis meid uudistama, kuidas maitseb munakeseks keeratud vaarika shokolaadiga ümbritsetud toorjuustukook. Selle otsa keevitasime veel päris magustoidu!

Roosad pallid

Roosad pallid

 

Kui ma ütlesin, et koht on imeodav, siis skeptikud kindlasti arvavad, et kuna ma teenin araabias sheiki naisena miljardeid ja vaat, et käin ise sajaeurosed paljaste varvaste vahel rannas beesitamas, siis polegi minu jaoks olemas sellist mõistet nagu kallis. Kuid hoidkem oma hobused. Meie kolmekäiguline ja ääärmiselt toitev maheõhtusöök, pudel head veini, daamidele kohaselt magustoidu juurde tassike kohvi ja noh, need kaks vahvat üllatust  maksid meile 17 eurot per ilus nägu. Kui see konventeerida näiteks siia naftariigi rahasse ehk AÜE dirhamisse, on see ligi 60 DHS-i. Selle raha eest ei saa siin isegi hamburgerit ega kümet sushi rullikest.

Head isu.

Head isu.

 

Imeodav oli ka ööklubi, kuhu meie, taaskord daamiks maalituna jalga läksime keerutama. Hindadest mul pole aimugi, aga need nabapluusides, traksipükstes ja turutennistes suitsuruumis jõmmidel süles aelevad 15-aastased kindlasti midagi kinnimaksmatut polnud. See oli väike ajarännak minu esimesse ööklubikülastusse, millest on möödas tänaseks täpselt 9 aastat. Kuid  daamid tulid siiski laupäevaõhtut veetma ning ei lasknud end peale paari kulmukergitust ja naerukrampi puberteedist häirida. Selle asemel pookisime endale külge kelmikat teenijanna kostüümi kandva Londoni viimast päeva poissmehe rollis oleva nägusa noormehe, kellel oli Mailisega samal päeva sünnipäev ja mis tekitas The Clubis lausa seinuväristava sensatsiooni,ja tema suure sõpruskonna, kellega jalad keerlesid varaste hommikutundideni.

Palju õnne mulle!

Palju õnne mulle!

 

Ajarännak. Palju õnne mulle!

Ajarännak. Palju õnne mulle!

Palju õnne mulle!

Palju õnne mulle!

Palju õnne mulle!

Palju õnne mulle!

Palju õnne mulle!

Palju õnne mulle!

 

Palju õnne mulle!

Palju õnne mulle!

Palju õnne mulle!

Palju õnne mulle!

Oi, küll oli valus hommikul ärgata!

 

 

See on õige sünnipäev! Nii rajusti läks viimane kord vist legendaarsel Kris-Linku-Karu Kehra taga metsas peol, kus hommikul okse seest kellegi vaesekese kinnas leiti. Ja ega tihemini, kui iga kaheksa aasta tagant sellist tralli üle elada ei jaksagi!  Minu sügav kummardus mu võluvatele printsessidele, et nad minu lollide ideedega alati kaasa haakuvad!

 

Selliste lõbusate nootidega sõitsin tagasi Dubaisse, teadmata, millal jälle isamaakülastuseks läheb. Õnneks on külmkapis hunnik kohukesi, mida aeg-ajalt Vana Tallinna kõrvale hea maiustada on.

 

Minu suurimaks kalliskiviks alati kodust saabudes on mu kaks imelist korterikaaslast, kellega on koos veedetud juba aastake ja veel vaat et kuu aega pealegi.  Kuid sel korral tabas mind midagi analoogset Mari Kleini lasteaiakasvataja juhtumile (http://opleht.ee/9382-maailma-milles-kasvab-mu-laps-loodi-esimene-mora/ )

Eestis viibimise ajal, kirjutas mu filipiinlasest kaunitar, et segastel asjaoludel ja alla kirjutamata dokumentide pärast peab ta meie kodust välja kolima. Südamesse tekkinud mõra, ei lasknud veel sel elutähtsal organil päris tükkideks kokku kukkuda, sest Soula jääb veel minuga! Saabusin koju ja polnud veel kohvrisangastki jõudnud lahti lasta, kui kreeklanna minu poole jooksis ja teatas, et ta leidis korteri! “Mis kuradi korteri?”, ei saanud mu reisiväsimusest rosinaks närbunud ajuraasuke aru.

“Mu abikaasa sai lõpuks viisa ja ta kolib siia, me lähme uude kohta elama esimesel novembril!”, sädistas Soula edasi.

A, et nüüd ma siis jään nendest kahest pärlist ilma.  Vilunud endise ühiselamistes resideerujana, olen suur üksielamise fänn ja minu närvikava paigast raputavad hirm jagada kodu veel kahe inimesega, sai suure leevenduse, kui neid kahte tundma õppisin. Selle vilunud pinnajagaja ameti juurde käib ka teadmine, et kodurahu huvides on natuke kole kui pidevalt uued lõustad, harjumused ja tavad uksest ja aknast sisse murravad. Aga sellest, kes ja kas mulle siia seltsiks kolib, juba järgmisel korral! Senika aga nautigem sügist!

naudi!

naudi!